Monday, 15 May 2017

Nuppudega moblad pole surnud

Meie 10-aastasel on viimasel ajal aeg-ajalt tekkinud vajadus mobiiltelefoni järele.

Ma tean, Eestis on 10-aastastel juba ammu moblad. Aga no mis teha, kui siiani vaja pole läinud.
Kuskil üks laps ei käi: kooli, trenni, muusikakooli oleme siiani viinud. Ega teisiti pole siin eriti kombeks ka.

Aga viimasel ajal on ta muusikakoolist võinud ise koju tulla. Eelmisel nädalal juhtus jälle nii - võis sõbraga koos koju tulla. Ootasin... aga poisse ei tulnud. Tahtsin juba neile vastu jalutama hakata, kui end näole andsid. Poisid olid pärast muusikakooli poes käinud.

Mõtlesime siis, et hea oleks, kui ta sellistel hetkedel helistada saaks või sõnumi saata.

Samas tihti telefoni vaja ei lähe ja nutitelefoni ammugi mitte. Sellega ta pigem mängiks, kui kasutaks sihipäraselt.

Nii et ostsime nuppudega Nokia ja kõnekaardi.

Nuppudega telefon, milline nostalgia. Isegi mu nutitelefonipõlgurist mees oli sunnitud oma nupuka mõned aastad tagasi välja vahetama.

Esialgu oli täitsa tegu, et saaks menüüst õiged asjad üles otsitud ekraani katsumata :P

Poiss on jube õnnelik. Ikkagi telefon. See, et pole nutikas, ei häiri teda karvavõrdki. Isegi üks mäng on telefonis - ussimäng! Küll pisut lahjam variant kui "meie ajal". Mingi värviline ja ausalt öeldes on see uss pisut keerulisem juhtida, kui vanasti. See noolenupp on ka kuidagi kipakas :P

Aga poiss ei anna alla.

Õpime juba pisut telefonietiketti ka. Kuidas on viisakas SMS-e saata näiteks.

No comments:

Post a Comment