Sunday, 28 May 2017

Ahvimõnu ja soostereotüübid

Täitsa üks teema, eksole :D

Aga ahvimõnu on lebotada terrassil võrkkiiges otse hurmavalt lõhnava roosipõõsa kõrval. Roosi istutasin ise, terrassipuhastuse ja -õlitamise lõpetasin just paar tundi tagasi.

Siit ka sujuvalt ühe soostereotüüpide juurde... Meie peres on soorollid pisut ümberpööratud. Või õigem oleks vist öelda, et meil pole soorolle...
Mehe ja naise tööd jagunevad meie peres pisut teisiti kui mõnes traditsioonilisemas peres.

Kuna mu mehel on selg haige, siis tihti igasugused füüsiliselt selga kurnavad tööd on minu kanda. Raskete asjad tõstmine-kandmine tihti ka, sest mees oleks pärast seda lihtsalt tükk aega rivist väljas. Aga mina käin trennis ja olen tugev :P
Kui ikka väga raske on, siis tegeleb sellega mees, sest ta siiski on tugevam. Pärast siis taastub paar nädalat, mis seal ikka :P

Eile võtsin plaan meie puitterrass lõpuks ära puhastada. Viimati tegin seda paar aastat tagasi ja jube ja aeganõudev töö oli. Kuigi bangkiraid ei soovitata kõrgsurvepesuriga pesta, otsustasin seda siiski teha. Sest parem puhas ja pisut kahjustatud puiduga terrass kui räpane terrass. Õnneks on survepesuritele võimalik ka terrassipuhastaja juurde osta, mis survet jaotab ja ühtlasi puhastamistöö lihtsamaks teeb.
Aega läks mul ikkagi paar tundi. Viimased pool tundi juba suht ladusalt, sest sain nipi kätte.

Mida siis mees tegi niikaua, kui ma terrassiga tegelesin? Viis ühe lapse sünnipäevale (ja tõi tagasi), käis teise lapsega rattaga sõitmas ja kohvikus, tegi süüa ja pakkis ja puhastas survepesuri ära, kui ma lõpetanud olin.

Täna läks terrassiõlitamiseks, veel paar tundi tööd. Mees käis sel ajal noorema lapsega ratsutamas.

Üldse tegeleb mees meil lastega rohkem. Lihtsalt ka sellepärast, et ta on töölt varem kodus kui mina. Mõnikord teeb süüa. Koristamisega on kehvemad lood, seda teeb ta harva.
Aga see-eest ta peseb pesu ja sorteerib seda. Triigime me üldse harva, aga kui vaja, siis teeb ka seda.

Mingid tööd on, mis meil on nö tema tööd ja minu tööd. Prügi paneb välja tema. Kui ta just unustanud pole. Koristame mina ja koristaja. Nõudepesumasina täitmine on kuidagi minu tööks kujunenud, sest teised teevad seda valesti (loe: panevad asjad nii masinasse, et pool jääb tühjaks).

Kui lapsed väiksed olid, siis puhtfüüsilistel põhjustel oli laste toitmine ka minu töö. Kuulen aeg-ajalt, kuidas lapseootel emad (või juba vastsündinu emad) ütlevad, et rinda anda ei kavatse, sest siis saab isa ka öösel last sööta. Belgias tundub see muidugi suht mõistlik, sest rasedus-sünnituspuhkus ("puhkus" ;)) on tavalist palgatööd tegeval emal 16 nädalat. Tihti esimesed 3-4 kuud laps saab rinda ja siis minnakse pudelile üle. Mõni die-hard rinnapiimapooldaja lüpsab tööl välja ja tassib piima koju, et seda siis pudelist anda.

Ma õnneks nii naiivne polnud, et arvata, et mees end öösel lapse söötmiseks üles ajaks. Ma lihtsalt tundsin teda juba. Ta on unest ärgates nii desorienteeritud ja udu, et selleks ajaks, kui talle selgeks on tehtud, kes ta on, kus ta on ja mida ta tegema peab, on laps terve tänava üles karjunud.
Nii et mingit öist pudelit ma üldse ei kaalunudki ja kombineerisin päevase pudeli (pärast minu "puhkuse" lõppu, kui laps 5-kuune oli) öise rinnapiimaga.
Päevaseid pudeleid andis ikka vahel mees ka ja mähkmeid vahetas ta ka. Lapsi vannitada ta eriti ei tahtnud, aga mõnikord ronis titega koos vanni.

Igasugused remonttööd on enamasti minu teha. Mees ei tee nii, nagu ma tahaks :D Mingeid asju ikka teeb. Aga no värvimised, tapeedipanemised ja põrandapanemised on ikka minu tööd olnud. Mööblit panen ka kokku.

Lisaks on minu töö administratsioon. Aga see polegi vist ei naise- ega mehetöö. Kuidas kunagi.

Ja igasugune tehnika... mind ajab alati naerma, kui keegi mu mehe käest uurib, kust me selle või tolle (telekas, kodukino) ostsime ja miks selle ja mis maksis jne. Sest mees käsib oma küsimustega minu poole pöörduda. Ta ei jaga neist asjust eriti midagi.
Eile kõrgsurvepesurit ostes olin ka mina see, kes oli eeltöö teinud, valis ja otsustas.

Kunagi muruniidukit ostmas käies ajas mind räigelt närvi, et müüjaonu oma jutuga mu mehe poole pöördus. Isegi siis, kui mina küsimuse esitasin, anti vastus mehele. Tahtsin lõpuks juba karjuda, et "Hei, vana, mina olen see, kes muru niitma hakkab!".

Aga kõik. Aitab lebotamisest. Tuleb end jalule ajada, jooksuriided selga tõmmata ja jooksuvõistlusele minna. Kuumus on tappev (minu jaoks on 30 kraadi täiesti ebanormaalne temperatuur, mis mul õigesti funktsioneerida ei lase) ja ma pole veel otsustanud, kas 7 või 11 km.
Nõrk muidugi, sest täna oli Brüsselis 20 km jooks ja mul päris mitu tuttavat jooksid. Aga noh, ma enda kaitseks ütlen, et need sellised soojalembesed ja too võistlus algas kell 10 hommikul, mitte kell pool kolm pärastlõunal, kui päike ilma juba saunaks kütnud on.

No comments:

Post a Comment