Tuesday, 30 May 2017

Kes on süüdi? Naised on süüdi!

http://www.ohtuleht.ee/808026/psuhhoanaluutik-meestel-pole-uhiskonnas-oiget-kohta

Selline artikkel, et ei tea kohe, kas nutta või naerda või lihtsalt ohata ja käega lüüa. Ilmselt on viimane kõige mõistlikum :D

Ma ei saa aru, miks üldse peab naissugu ja meessugu pidevalt vastandama. Minu teada selliseid asju, millega mõni mees hakkama saab lihtsalt sellepärast, et ta on mees on vähe. Sama kehtib naiste kohta. Sperma ja munarakud ja rasedus-sünnitus-imetamine ja siis vist ongi kõik? Ülejäänu oleneb ikka inimesest, mitte tema soost?

Rootsipärane sooneutraalsus mulle ka ei istu. Kuidagi punnitatud ja tehislik ja...

Belgias õnneks seis pisut parem, kui Eestis. Mammutid surid siin ilmselt natuke varem välja, kui seal :P

Sunday, 28 May 2017

Ahvimõnu ja soostereotüübid

Täitsa üks teema, eksole :D

Aga ahvimõnu on lebotada terrassil võrkkiiges otse hurmavalt lõhnava roosipõõsa kõrval. Roosi istutasin ise, terrassipuhastuse ja -õlitamise lõpetasin just paar tundi tagasi.

Siit ka sujuvalt ühe soostereotüüpide juurde... Meie peres on soorollid pisut ümberpööratud. Või õigem oleks vist öelda, et meil pole soorolle...
Mehe ja naise tööd jagunevad meie peres pisut teisiti kui mõnes traditsioonilisemas peres.

Kuna mu mehel on selg haige, siis tihti igasugused füüsiliselt selga kurnavad tööd on minu kanda. Raskete asjad tõstmine-kandmine tihti ka, sest mees oleks pärast seda lihtsalt tükk aega rivist väljas. Aga mina käin trennis ja olen tugev :P
Kui ikka väga raske on, siis tegeleb sellega mees, sest ta siiski on tugevam. Pärast siis taastub paar nädalat, mis seal ikka :P

Eile võtsin plaan meie puitterrass lõpuks ära puhastada. Viimati tegin seda paar aastat tagasi ja jube ja aeganõudev töö oli. Kuigi bangkiraid ei soovitata kõrgsurvepesuriga pesta, otsustasin seda siiski teha. Sest parem puhas ja pisut kahjustatud puiduga terrass kui räpane terrass. Õnneks on survepesuritele võimalik ka terrassipuhastaja juurde osta, mis survet jaotab ja ühtlasi puhastamistöö lihtsamaks teeb.
Aega läks mul ikkagi paar tundi. Viimased pool tundi juba suht ladusalt, sest sain nipi kätte.

Mida siis mees tegi niikaua, kui ma terrassiga tegelesin? Viis ühe lapse sünnipäevale (ja tõi tagasi), käis teise lapsega rattaga sõitmas ja kohvikus, tegi süüa ja pakkis ja puhastas survepesuri ära, kui ma lõpetanud olin.

Täna läks terrassiõlitamiseks, veel paar tundi tööd. Mees käis sel ajal noorema lapsega ratsutamas.

Üldse tegeleb mees meil lastega rohkem. Lihtsalt ka sellepärast, et ta on töölt varem kodus kui mina. Mõnikord teeb süüa. Koristamisega on kehvemad lood, seda teeb ta harva.
Aga see-eest ta peseb pesu ja sorteerib seda. Triigime me üldse harva, aga kui vaja, siis teeb ka seda.

Mingid tööd on, mis meil on nö tema tööd ja minu tööd. Prügi paneb välja tema. Kui ta just unustanud pole. Koristame mina ja koristaja. Nõudepesumasina täitmine on kuidagi minu tööks kujunenud, sest teised teevad seda valesti (loe: panevad asjad nii masinasse, et pool jääb tühjaks).

Kui lapsed väiksed olid, siis puhtfüüsilistel põhjustel oli laste toitmine ka minu töö. Kuulen aeg-ajalt, kuidas lapseootel emad (või juba vastsündinu emad) ütlevad, et rinda anda ei kavatse, sest siis saab isa ka öösel last sööta. Belgias tundub see muidugi suht mõistlik, sest rasedus-sünnituspuhkus ("puhkus" ;)) on tavalist palgatööd tegeval emal 16 nädalat. Tihti esimesed 3-4 kuud laps saab rinda ja siis minnakse pudelile üle. Mõni die-hard rinnapiimapooldaja lüpsab tööl välja ja tassib piima koju, et seda siis pudelist anda.

Ma õnneks nii naiivne polnud, et arvata, et mees end öösel lapse söötmiseks üles ajaks. Ma lihtsalt tundsin teda juba. Ta on unest ärgates nii desorienteeritud ja udu, et selleks ajaks, kui talle selgeks on tehtud, kes ta on, kus ta on ja mida ta tegema peab, on laps terve tänava üles karjunud.
Nii et mingit öist pudelit ma üldse ei kaalunudki ja kombineerisin päevase pudeli (pärast minu "puhkuse" lõppu, kui laps 5-kuune oli) öise rinnapiimaga.
Päevaseid pudeleid andis ikka vahel mees ka ja mähkmeid vahetas ta ka. Lapsi vannitada ta eriti ei tahtnud, aga mõnikord ronis titega koos vanni.

Igasugused remonttööd on enamasti minu teha. Mees ei tee nii, nagu ma tahaks :D Mingeid asju ikka teeb. Aga no värvimised, tapeedipanemised ja põrandapanemised on ikka minu tööd olnud. Mööblit panen ka kokku.

Lisaks on minu töö administratsioon. Aga see polegi vist ei naise- ega mehetöö. Kuidas kunagi.

Ja igasugune tehnika... mind ajab alati naerma, kui keegi mu mehe käest uurib, kust me selle või tolle (telekas, kodukino) ostsime ja miks selle ja mis maksis jne. Sest mees käsib oma küsimustega minu poole pöörduda. Ta ei jaga neist asjust eriti midagi.
Eile kõrgsurvepesurit ostes olin ka mina see, kes oli eeltöö teinud, valis ja otsustas.

Kunagi muruniidukit ostmas käies ajas mind räigelt närvi, et müüjaonu oma jutuga mu mehe poole pöördus. Isegi siis, kui mina küsimuse esitasin, anti vastus mehele. Tahtsin lõpuks juba karjuda, et "Hei, vana, mina olen see, kes muru niitma hakkab!".

Aga kõik. Aitab lebotamisest. Tuleb end jalule ajada, jooksuriided selga tõmmata ja jooksuvõistlusele minna. Kuumus on tappev (minu jaoks on 30 kraadi täiesti ebanormaalne temperatuur, mis mul õigesti funktsioneerida ei lase) ja ma pole veel otsustanud, kas 7 või 11 km.
Nõrk muidugi, sest täna oli Brüsselis 20 km jooks ja mul päris mitu tuttavat jooksid. Aga noh, ma enda kaitseks ütlen, et need sellised soojalembesed ja too võistlus algas kell 10 hommikul, mitte kell pool kolm pärastlõunal, kui päike ilma juba saunaks kütnud on.

Tuesday, 23 May 2017

Kiviaeg

Appi, kuidas ma vihkan seda, kui koos kuskil käies ja mingit teenust võttes või lepingut sõlmides see automaatselt mehe nimele pannakse!
Pangas ka jälle... Meil on ühisarve, MUL on suurem sissetulek kui mehel, me käime koos pangas. Mina olen see, kes küsib küsimusi jne, aga leping on mehe nimel.
Ja kui siis midagi muuta on vaja, siis käi ja seleta, et see on küll mehe nimel, aga no mina ajal asju ja äkki saaks selle ikka ilma meheta korda ajada. Hea, et volitust ei nõuta :P

Rongisõit ei ole alati ajavõit

Istun bussis, teel kodu poole. Tegelikult oleksin pidanud pool tundi tagasi juba kodus olema ja rongiga. Aga rong peatus poolel teel ja edasi ei sõitnud.
Tuli oodata asendusbussi, mille organiseerimiseks raudteefirmal aega läks.
Aga kurta pole millegi üle. Keegi ei jõua täna õhtul üldse koju, sest jäi ühe minu rongi ees sõitnud rongi alla.

Thursday, 18 May 2017

Euroviss

Ma olen Eurovisiooni-kaugeks jäänud. Siin ei ole see nii popp, kui Eestis ja ma ise ei viitsi enam vaadata, sest see tsirkus on mitme päeva peale venitatud ja laulud on ka enamik igavalt inglise keeles.
Belgia laul mulle sel aastal meeldis - sain alles mõni päev enne Eurovisiooni teada, et see eurolaul on. Kuidagi liiga hea lugu :P

Seda, et Eestil Eurovisiooni poolfinaalis midagi valesti läks, kuulsin juba järgmisel päeval. Nüüd lõpuks õnnestus see poolfinaali video ära ka vaadata. No iseenesest kurb, et laulu algus nässu läks.

Aga no see mis järgnes... ma ütlen ausalt, et ma lõpuni ei vaadanud. Piinlik hakkas... Mitte niivõrd laulu pärast, aga see esitus, võeh!


Tuesday, 16 May 2017

Kassipulm

Akna taga jauravad naabri kassid. Päev otsa juba...

Tuletab meelde aega, kui lapsed veel beebid olid ja öösel tihti segaduses üles ärkasin ja aru ei saanud, kuidas beebimonitor ei reageeri, kui laps nutab. Tormasin voodist välja, lapse tuppa... ja avastasin, et laps magab rahulikult.

Ainult kassid õues pulmitasid...

Monday, 15 May 2017

Elu väikelinnas

Viisin lapsed kooli ja läksin supermarketi ukse taha hängima. Kool algab 8.25, supermarket tehakse 8.30 lahti. Ei oodanud ma sugugi üksi.

Pärast pakkisin oma oste kärust rattakottidesse, kui tuli üks samuti ukse taga oodanud vanahärra ja ütles: "Sa oled rohkem ostnud kui mina. Aga sul suured rattakotid ka."
Mina: "Mul ikka juhtub, et ostan, mis parasjagu meelde tuleb, et on vaja ja pärast alles tuleb meelde, et olen rattaga".
Vanahärra: "Jah, ma ostsin ka rohkem, kui plaanis oli".

Mahutasime oma asjad rattakottidesse ära ja soovisime teineteisele head päeva jätku.

Kuku sa kägu, kuldalindu

Käisime noorema lapsega koos jooksmas. Seitsmene, õige küll, väntas ratta seljas ja ma üritasin tal sabas seista ja karjatasin iga poole kilomeetri tagant, et võtku hoogu maha.

Tagasiteel kuulsime metsasalust tulevat käo kukkumist. Jäime seisma ja käskisin tüdrukul kuulata, kuidas kägu kukub. "Kuhu ta kukub?"

Vanarahvas uskus, et käo kukkumise järgi sai nt elu pikkust ennustada. Ma ei hakanud neid kukkumisi loendama ega jäänud ka lõppu ootama. Kägu oli nõnda hoos. Pärast tuleb veel 969 aastat ära nagu Metuusalal, kellel seda häda tarvis.

Nuppudega moblad pole surnud

Meie 10-aastasel on viimasel ajal aeg-ajalt tekkinud vajadus mobiiltelefoni järele.

Ma tean, Eestis on 10-aastastel juba ammu moblad. Aga no mis teha, kui siiani vaja pole läinud.
Kuskil üks laps ei käi: kooli, trenni, muusikakooli oleme siiani viinud. Ega teisiti pole siin eriti kombeks ka.

Aga viimasel ajal on ta muusikakoolist võinud ise koju tulla. Eelmisel nädalal juhtus jälle nii - võis sõbraga koos koju tulla. Ootasin... aga poisse ei tulnud. Tahtsin juba neile vastu jalutama hakata, kui end näole andsid. Poisid olid pärast muusikakooli poes käinud.

Mõtlesime siis, et hea oleks, kui ta sellistel hetkedel helistada saaks või sõnumi saata.

Samas tihti telefoni vaja ei lähe ja nutitelefoni ammugi mitte. Sellega ta pigem mängiks, kui kasutaks sihipäraselt.

Nii et ostsime nuppudega Nokia ja kõnekaardi.

Nuppudega telefon, milline nostalgia. Isegi mu nutitelefonipõlgurist mees oli sunnitud oma nupuka mõned aastad tagasi välja vahetama.

Esialgu oli täitsa tegu, et saaks menüüst õiged asjad üles otsitud ekraani katsumata :P

Poiss on jube õnnelik. Ikkagi telefon. See, et pole nutikas, ei häiri teda karvavõrdki. Isegi üks mäng on telefonis - ussimäng! Küll pisut lahjam variant kui "meie ajal". Mingi värviline ja ausalt öeldes on see uss pisut keerulisem juhtida, kui vanasti. See noolenupp on ka kuidagi kipakas :P

Aga poiss ei anna alla.

Õpime juba pisut telefonietiketti ka. Kuidas on viisakas SMS-e saata näiteks.

Friday, 12 May 2017

Liiklushuligaanid

Mootorratturid ja politsei oli vahepeal Eestis ülikuum teema. Ei planeerinud sel teemal üldse sõna võtta, aga eile hommikul nägin kohalikus lehes väikest nupukest selle kihta, kuidas kihutanud mootorrattur end vastu politseiautot surnuks sõitis. Tüüp kihutas, politsei märguande peale kinni ei pidanud, politsei asus taga ajama ja tüüp sõitis lõpus vastu autot surnuks. Rattal olnud tüdruksõber jäi esialgu ellu.
No kohe ikka väga tuntava paralleeli sai tõmmata Eestis kirgi kütnud looga.

Ja siin siis juhtuski see must stsenaarium, millest Eestis üks mees kires.

Ja teate mis? Mitte keegi ei kisa kuskil ajakirjanduses. Mitte keegi ei kaitse seda tüüpi. Ajalehes oli pisike nupuke, mingit suurt juttu ei tehta.

Miks? Sest täiesti norm on, et politsei sellist kihutavat idiooti takistada tahtis. See, et ta kihutamise käigus end surnuks sõitis oli tema oma tegude tagajärg.
Muidugi, tema perele ja lähedastele tunnen kaasa. Aga kas politsei oli süüdi? Nope.

EDIT: teises lehes oli nuhtunu kohta siiski pikem artikkel ka. Pool lehekülge.
Mootorrattal kaasa sõitnud tütarlaps suri saadud vigastustesse haiglas.

Wednesday, 10 May 2017

Pesupäev





Mul tegelikult pole ühte kindlat pesupäeva. Iga päev on pesupäev :P
Tavaliselt kui kodutöö päeval meelde tuleb, viskan midagi masinasse.

Sporditegemise miinus on see, et musta pesu toodab see jõhkralt juurde. Viimasel ajal meil peres 3 sportijat, nii et päris palju lisapesemist. Õnneks spordipesu programm lühike.

Mul on üks tuttav, kellel on 11 last. Lisaks veel ka mees. Ta ütleb, et kõik muu on kuidagi manageable, aga vot see pesuvärk... Ma usun teda. Ma ei saa juba 4 inimese pesuga kuidagi ühele poole.

Lisaks on kummagi lapsega pesuprobleemid. Vanemale peab ütlema, et nüüd on aeg riideid vahetada. No sokke ja alukaid suudab ta enamasti ikka ise vahetada. Eile laekus koolist ja teatas rõõmsalt, et neil olid lõunaooteks kirsstomatid. Ma nägin seda. Ta dressika rinnaesiselt. Arvaks, et 10-aastane suudab puhtalt süüa, aga noh, ei suuda.

See tuletas mulle meelde, kuidas ma kunagi pubekana ühe boyfriendi-kandidaadi lõpuks pikalt saatsin, sest tal olid pidevalt mingid plekid riiete peal ja see tundus mulle jube lapsik (ma olin siis vist 15 ja tema 14). Hiljem olen teda paar korda kohanud ja tundub, et ta on sellest välja kasvanud. Nii et ehk on lootust ka minu pojal.

Tüdrukuga on vastupidine mure. Ta toodab meeletult musta pesu. Hiljuti panime lastetubadesse mustapesu korvid ja selgub, et tegelikult toodab tüdruk "musta pesu". Nüüd, kui tema must pesu eraldi on, on seal parem sobrada ja noh... täna hommikul just avastasin, et vähemalt pool mustast pesust olid asjad, mis tal korra seljas olnud ja tegelikult puhtad. Üks kleit, kusjuures, oli täiesti puhas. Ilmselt võttis kapist, proovis selga, mõtles ümber ja kui ma õhtul toa korda käskisin teha, siis oli ju lihtsam mustapesukorvi visata, kui kappi tagasi panna.

Halleluuja!

Ma lähen panen nüüd uue masinatäie pesu pesema.
Sportimine tekitab lisaks ka hullu hunniku musti saunalinasid ja käterätikuid.

Ma muideks katsetan mingit uut pesupalli. Jõle öko ja nii. Saab näha...

Thursday, 4 May 2017

Kuidas Belgias juhiluba vahetada

Belgia on bürokraatia kuningriik.

Siiatuleku algusaastatel oli mul sellega rohkem probleeme. Nüüd olen vaikselt ära harjunud juba.

Kui mu Eesti juhiloa kehtivusaeg lõppema hakkas, olin sunnitud selle vahetama kohaliku juhiloa vastu. Tol hetkel väljastati veel vana tüüpi juhilubasid, mis tähendab siis roosast paberist dokustaati.

Selline (suvaline netist leitud pilt):


Minu oma näeb küll juba pisut kehvem välja, sest kui seda paberlipakat paar aastat rahakoti vahel kanda, siis head nahka sest ei tule.
Ei maksa vist mainida, mis näoga Eesti politseinikud mu juhiluba vaatasid... Õnneks nad ei küsinud, kas ma printisin selle ise kodus :P

Nojah. Nüüd väljastatavad uued juhiload on pangakaardi formaadis plastikkaardid. Nagu peab. Vanad vahetatakse järgnevate aastate jooksul ka kohustuslikus korras välja, aga seda tehakse järk-järgult.

Ma tahtsin uut luba! Mul on sellest paberist kõrini (see on ka üsna ebameeldiv suur formaat).

Uurisin välja, mida selleks teha tuleb, võtsin mehe sappa ja läksime vahetama.
Kõik käis überkiireist, midagi ei pidanud isegi täitma, kõik paberid prinditi eeltäidetult välja. Ainult 6 kohta tuli panna allkiri ja kuupäev. Ja siis telefonikõnet ootama jääma.
3 tööpäeva jooksul peaks uus valmis saama.

Juba 2 päeva hiljem mehele helistati, et load on valmis. Juhhuuu!

Läksime siis eile järele. Otsis ja tuhlas see proua seal - mehe oma leidis kohe, minu oma ei leidnudki. Laiutas käsi, et pole veel valmis.

Nojah, täna on 6. tööpäev pärast avalduse esitamist (vahepeal oli 1. mai, selle arvestan välja). Kus mu juhiluba on?!
Ma üldse ei imestaks, kui see oleks neil olemas, aga tädike lihtsalt ei leidnud...

Hea nali on see, et mees tegelikult ei olnud veel mõelnudki juhiloa vahetamisele, ma tirisin ta kaasa. Tema oma on nüüd käes...
Ühel ja samal päeval ühel ja samal hetkel esitasime avalduse ja minu oma njetu.

Monday, 1 May 2017

Eestlane igas sadamas ja igas Belgia kolkalinnas

Einoh, seda polegi ammu juhtunud, et keegi poes mind eesti keelt rääkimas kuuldes suu lahti otsa vahtima jääks. Varem juhtus seda tihemini, aga küllap on meie väikelinna kohalikud sisserändajatega harjuma hakanud ja piiluvad nüüd niisama salaja :P

Brüsselis näiteks ei saa enam üldse rahulikult eesti keeles rääkida. Kõik kohad on eestlasi täis. Eesistumine ja nii.

Eelmisel nädalal rääkisin töökaaslastega tänaval juttu. Sellest, kuidas talvehommikuti ei saanud üle Toomemäe kooli minna, sest seal seisis liputaja. Üks mees läks parasjagu mööda ja vaatas mulle sellise näoga otsa, et ta lihtsalt pidi aru saama.

Paar aastat tagasi teatas fotograafia-õpetaja, et tema juures käis pildistamas üks Belgia-Eesti segaperekond. Naine eestlane. Ja et elavad siinsamas, kus mina. Ma olin parasjagu mingi ülesandega ametis ja vastasin "äge" vmt. Pika taipamisega, nagu ma olen.
Pärast saatsin õpetajale meili ja palusin kontakte.

No ja mis selgus! Ongi meie 19 000 elanikuga väikelinnas on veel üks eestlane!

Lisaks sellele on ta täitsa tore eestlane. Sest noh, lihtsalt see, et oled eestlane ei tähenda, et tekiks mingi klapp. Aga temaga tekkis. Väga tore inimene. Lisaks oleme me kunagi üsna lähestikku elanud ja täpselt ühes ja samas koolis käinud. Ja nüüd siis sattusime siin 2500 km kaugusel kokku.

Väga vinge!