Thursday, 20 April 2017

Miks ma oma lastele muinasjutte ette ei loe

Lapsena lugesin päris palju. Sealjuures ka muinasjutte. Meil oli üks Vendade Grimmide muinasjuturaamat ema lapsepõlvest ja seda ikka meeldis mulle lugeda.

Muinasjutud on klassika. Need on osa olnud mitmetest põlvkondadest. Ometi ei loe ma oma lastele muinasjutte.

Miks?

Üks põhjustest on see, et muinasjuttudes figureerivad naised on väga stereotüüpsed. Koduperenaised, vanatüdrukud, neiud, kes ootavad printsi valgel hobusel. Naine on passiivse ootaja rollis, kelle elul ilma meheta pole mõtet.

Armu ei anta ka meestele - neil on oma mehelikud ülesanded täita. Nõrgukesi ei tolereerita. Kõige noorem, kõige lollim küll õnneks enamasti leiab õnne. Või kas leiab? Tihti saab selle kõige noorema, kõige lollima endale printsess, kellel hädasti meest tarvis oli. Elasid nad ikka väga kaua ja väga õnnelikult?

Mõnikümmend aastat tagasi tundus muinasjutt veel päris mõistlik olevat. Naise koht üldjuhul ikkagi oli kodus ja mis muu see naise õnnelikuks teha võis, kui mees ja lapsed.

Nüüd on see tõekspidamine õnneks muutumas  ja õnneks on tekkimas ka uusi lasteraamatuid, kus vanu stereotüüpe välditakse.

Muinasjutud jäävadki minu jaoks lapsepõlve. Vendade Grimmide raamat on riiulis olemas, hea teist vahel heldimushetkel vaadata.



No comments:

Post a Comment