Friday, 28 April 2017

Käisin arsti juures...



Kuna ma siin mitmendat päeva ägeda neelupõletikuga siruli olen ja äsja arsti juures käisin, siis millest oleks veel parem kirjutada kui sellest, kuidas siin minu Belgias nende arstiasjadega on.
Noh, et kui kedagi peaks huvitama.

Ses mõttes on süsteem sama, et on perearstid, kelle juurde peaks esmalt pöörduma. Kindlat perearsti pole, võid minna selle juurde, kelle juurde tahad. Enamik inimesi käib muidugi ikka ühe ja sama juures. Ainult erandkorras mõne muu juures. Mina nt siis, kui oma arst puhkusel on. Meil perearstipraksises 4 arsti.

Perearsti juures käies tuleb maksta visiiditasu. See võib erineda. Esiteks arstiti (või piirkonniti, nt pealinnas makstakse rohkem, kui meil siin kolkas), teiseks nt õhtusel ajal käies arvestatakse lisatasu juurde või nädalavahetusel valvearsti juures käies ka.
Kui arsti juures visiiditasu ära oled maksnud, saad vastava kviitungi, mille esitad kindlustusele. Sealt makstakse mingi summa tagasi. Olenevalt siis kindlustusest.

Selle kindlustusega on nii, et ise valid, kelle juures lepingu sõlmid ja ise maksad. See ei huvita kedagi, kas su palgast sotsmaksu makstakse vmt. Su tervisekindlustus on su oma mure. Ei ole kindlustust? Aga palun, maksa kõik protseduurid omast taskust kinni.

Maksta tuleb ka nt EMOs käimise eest (lapse peapõrutusega läks viimati 35 eurot. Pm visiidikas, sest mingeid uuringuid ei tehtud). Kiirabi kutsumise eest tuleb ka maksta. Mehele kunagi kutsuti, arve oli pärast 90 eurot. Sutsu saime kindlustusest tagasi ka.
Aga noh, paneb mõtlema, eksole... ei hakka vist paratsetamooli pärast kiirabi kutsuma vaid varud ikka ise koju ette.

See värk on ka veel, et nö baaskindlustus katab ainult mingeid teatud kulusid. Visiiditasusid ja midagi. Osaliselt, muidugi. Aga kui haiglasse satud, siis voodikoha maksumust jmt baaskindlustus ei tasu.

Kui meil esimene laps sündis, siis pärast sünnitust saime kingituseks ka 600-eurose arve sünnituse eest. Mingid sünnitusega seotud kulud maksis baaskindlustus (arstide honorarid nt), aga 600 eurot oli meie osa.
Voodikoha maksumus ja veel mingid nipet-näpet asjad (nt lapse mähkmed, minu hügieenisidemed) tuli ise maksta. Kui oleks eraldi haiglakindlustus olnud, siis oleks enamik sellest 600st sealt makstud. Aga mul ei olnud, sest rasedus tuli pisukese üllatusena ja me ei olnud veel selle haiglakindlustuse teemaga tegelenud. Kui sa juba rase oled, siis muidugi ei hakka ükski kindlustusfirma ka lepingut pakkuma.

Ma olin muidugi überõnnelik, et mul see baaskindlustuski oli. Hetkel on mul kindlustus tööandja kaudu ja toimib nii, et ma maksan ise kõik omast taskust kinni ja siis esitan arved ja kindlustus maksab osa tagasi. Suuremate asjade puhul (nt põlveopp ja sünnitus) saab teha diili, et kindlustus maksab kogu arve ja siis pärast teevad tasaarvestuse kliendiga.
Seetõttu nägin ka pärast 2. sünnitust oma sünnituse koguarvet - väikeses maakonnahaiglas epiduraaliga sünnitamise eest oli arve 4500 euro ringis. Aga tean tuttavate käest, et Brüsselis läheb sarnane sünnitus (epiduraal, aga komplikatsioonideta) umbes 6000 ringis.

Wednesday, 26 April 2017

Jookse, Forrest, jookse!

Kui keegi oleks mulle mõned aastad tagasi öelnud, et ma haige (olen hetkel angiinis) olles hakkan igatsema sporditegemist, siis ma oleks ta välja naernud.

Mina ja sport, no me pole kõige paremad sõbrad. Selline love-hate suhe meil. Põhikooli ajal ma käisin kuskil kergejõustikutrennis ka, aga rohkem pole ma eriti midagi teinud. Aa, enne 1. lapse sündi käisin veits fitnessis, aga see jäi raseduse arenedes pooleli ja pärast lapse sündi ka enam ei läinud.

Mingi 7 aastat tagasi hakkasin Start to Run programmi järgi jooksmas käima, aga suht ruttu hakkas põlv valutama ja selgus, et mul on meniskirebend, mis päädis põlveopiga ja no see oli jälle hea vabandus sporditegemisest loobuda.

2 aastat tagasi korraldati meil töö juures sammulugemisvõistlus. Osalesin ka. Aga sammude täissaamiseks kõndida tundus kuidagi eriti igav ja aeganõudev.
Otsisin tossud välja, tõmbasin C25K äpi telefoni ja nii see algas. Sõrm oli antud...

Suve lippasin rahulikult ringi. 5 kilomeetrit oli saavutatud, tahtsin 10 km peale treenida. Augustis hakkas säär valutama. Käisin perearsti juures ja see teatas, et jäta see jooksmine. See nii halb spordiala, palju vigastusi jne. Tee midagi muud, mis meeldib. No mida... jooksmine oli ainus sport, mis mulle natukene meeldis.

Ma kohe alla ei andnud ja läksin hoopis kodulähedasse spordimeditsiinikeskusesse, kus on ka eratreener. Rääkisin oma loo ära ja ta saatis mu füsioterapeudi juurde.

Esimesed paar kuud tegin niisama üldist trenni ja siis andis füsioterapeut rohelise tule jooksutrennidega alustamiseks.

Alguses oli eesmärk jälle 5 km jõuda, edasi tuli 10 km. Mõlemad suht kergelt. Ainult pulss ei tahtnud kuidagi koostööd teha... teen jooksutrenne pulsi järgi.
Eratreener saatis mu spordiarsti juurde, kes tegi koormustesti ja pani mu pulsivahemikud paika. Vot siis alles sai korralikult trenni tegema hakata! Olin seni ennast tagasi pidanud hoidma, aga selgus, et mu pulss on kõrgem, kui nö arvutatud pulsivahemikud ette nägid ja nüüd sai treeningkava üle vaadata.

Viimase aasta olen 10 km trenni teinud, et aega parandada. Mingi überkiire jooksja ma pole, esimesel rahvaspordiüritusel oli 10 km aeg 1h08 min. Sel aastal sain nõksa alla 55 minuti hakkama.

Nüüd treenin ikka kiirust juurde. Intervalltreeningud ja nii. Distantsi olen samaks jätnud, sest 1 tund jooksmist on minu jaoks ka suht kannatuse piir - pärast seda hakkab surmigav.

Aga nüüd on kogu jooksuplaan untsus jälle, sest sellenädalased trennid jäävad haiguse tõttu vahele :(

Sunday, 23 April 2017

Et siis üksikema ei saa olla aasta ema?

Mis mõttes?
Loll juttu suhu tagasi, tahaks selle peale öelda.

Seda lugedes tekkis jälle tunne, et naiste suhtes on kõige õelamad, kriitilisemad ja karmimad just teised naised ise.

Kuidas on heaks emaks olemisega seotud see, kas ema on ühtlasi ka abikaasa või mitte? Et hea ema ei jää üksikuks? Suhete purunemisel on erinevaid põhjuseid ja need polegi kellegi teise asi. Muidugi, mõni inimene ei suudagi suhet hoida ja mõni naine kulgeb ühest lühiajalisest suhtest teise... lastele võib see mõju avaldada ja eks tihtipeale avaldabki.
Aga teha järeldus, et üksikema on automaatselt Aasta Ema tiitli mittevääriline...

Ma ei usu iialgi, et ema, kes vastu tahtmist suhtes püsib laste nimel, tegelikult väga õnnelik ema on. Või et lapsed väga õnnelikud on.

Meenub üks klassikaaslane, kelle vanemad pidevalt tülitsesid. Klassikaaslase 16-aastaseks saades otsustasid vanemad lõpuks lahku minna ja ta oli väga rõõmus. Ta oli juba aastaid vihane olnud vanemate peale, et nad lahku EI läinud - pidev külm sõda kodus (või siis kuumad tülid), oli palju kehvem variant, kui lahutatud vanemad.

Mul on üks sõbranna, kes otsustas lapse saada. Vanus juba sealmaal ka, et igasugu kellad hakkasid helisema ja nii. Püsivat suhet ei ole ta aastate jooksul leidnud, kuigi otsinud nagu on. Kena noor naine, võta sa kinni, milles asi on. Meheta veel saab, aga lapseta ei tahaks. Võttis kätte ja otsustas spermadoonoriga lapse saada. Mul on hea meel ta pärast, et ta sellise julge asja ette võttis. Ma olen kindel, et see oli hea otsus.

Ja ma olen kindel, et temast saab väga hea ema. Ja ma loodan, et ta kohtab oma elu armastust, kes tahab teda koos lapsega, kui tema ja lapse maailma ja südametesse üks hea mees mahub. Aga prügikala üles korjata lihtsalt sellepärast, et oleks mees, kellega laps teha... Miks ta peaks?

Hea ema on see, kes hoolitseb parimal viisil oma laste heaolu eest isegi siis, kui see tähendab, et lapsed kasvavad isata.

Thursday, 20 April 2017

Philips Lumea Essence - uus katse (reied)

Vahepeal epileerisin kaenlaaluseid 2. korda. 1. ja 2. korra vahel mingit muutust ei märganud. Nüüd, pärast 2. korda, on tunne, nagu kasvaks karvad pisut aeglasemalt. Raseerida ei ole vaja nii tihti. Aga võib-olla ma lihtsalt kujutan seda endale ette.

Täna võtsin lõpuks reied ette. Kuna mul bikiinipiirkond on laserdatud (1x veel jäänud) ja sääri ka laserdan, siis reied ongi üks viimastest probleempiirkondadest. Samas tuleb ette vaadata, et ei kattuks selle alaga, mida laserdan (bikiinipiirkonda laserdades kaetakse ka pisut reie sisekülge ja sääri laserdades põlv ja pisut ülevaltpoolt põlve ka).

Esimene mõte oli - see võtab terve igaviku! No ja võttis ka, võrreldes raseerimisega. 2 reit kokku läks pool tundi. Vahepeal pidi masin pisut jahtuma ka, st kahe välgu vahel ei olnud nii kiiresti valmis uueks välguks. Aga no see väga ei seganud.

Kui kaenlaaluse puhul on lihtsam aru saada, kust juba üle käidud ja kust mitte, siis reite puhul sai nüüd küll kindlasti nii, et mingid kohad said topelt ja mingid kohad mitte üldse.

Ja mis kaenlaaluseid epileerides ei häirinud oli masina kuju - istus päris okeilt käes. Aga nüüd, seesama masin, reisi epileerides oli väga ebaergonoomiline. No esiteks on ta pisut seebikujuline :P Ja pealispind on sile. Oli selline tunne, et kukub käest ära, kui piisavalt kõvasti kinni ei hoia. Ja igatpidi keerutama peab ka, et juhe ette ei jääks ja ikka "Ready" tuld näeks ja nupule pihta saaks.

Võib-olla need nö püstolitüüpi fotoepileerijad on selles osas paremad. Laetavatel juhe kindlasti ette ei jää, aga lugesin kuskilt, et saavad kiiresti tühjaks (a la poole reie või sääre epileerimise pealt) ja kahe välgu vahel laevad aeglasemalt. Ei tea, kogemus puudub.

Nüüd kahe nädala pärast siis uus katse.

Oli ahvatlus piirduda ühe reiega, sest ausalt öeldes sai kopp ette, aga tegin ikka mõlemad. Suvi kohe ukse ees ja nii. Või noh, ma loodan, et ikka mingi suvi tuleb. Enne peab muidugi kevad kätte jõudma jälle.

Miks ma oma lastele muinasjutte ette ei loe

Lapsena lugesin päris palju. Sealjuures ka muinasjutte. Meil oli üks Vendade Grimmide muinasjuturaamat ema lapsepõlvest ja seda ikka meeldis mulle lugeda.

Muinasjutud on klassika. Need on osa olnud mitmetest põlvkondadest. Ometi ei loe ma oma lastele muinasjutte.

Miks?

Üks põhjustest on see, et muinasjuttudes figureerivad naised on väga stereotüüpsed. Koduperenaised, vanatüdrukud, neiud, kes ootavad printsi valgel hobusel. Naine on passiivse ootaja rollis, kelle elul ilma meheta pole mõtet.

Armu ei anta ka meestele - neil on oma mehelikud ülesanded täita. Nõrgukesi ei tolereerita. Kõige noorem, kõige lollim küll õnneks enamasti leiab õnne. Või kas leiab? Tihti saab selle kõige noorema, kõige lollima endale printsess, kellel hädasti meest tarvis oli. Elasid nad ikka väga kaua ja väga õnnelikult?

Mõnikümmend aastat tagasi tundus muinasjutt veel päris mõistlik olevat. Naise koht üldjuhul ikkagi oli kodus ja mis muu see naise õnnelikuks teha võis, kui mees ja lapsed.

Nüüd on see tõekspidamine õnneks muutumas  ja õnneks on tekkimas ka uusi lasteraamatuid, kus vanu stereotüüpe välditakse.

Muinasjutud jäävadki minu jaoks lapsepõlve. Vendade Grimmide raamat on riiulis olemas, hea teist vahel heldimushetkel vaadata.



Wednesday, 19 April 2017

Testosteroonipuue

Rootslased või kesiganes võivad ju arvata, et mehed ja naised on võrdsed ja igasugu soolised stereotüübid tuleb ära lõpetada ja poisse ja tüdrukuid täpselt samamoodi kohelda.
Aga noh, ma ei ole selles 100 prossa veendunud.

Mingit "mehed on Marsilt ja naised Veenuselt" hala ma ei hakka siin kirjutama, aga no natuke vinguda tahaks ju ikka.

Panin parasjagu uut täit pesu masinasse ja pidin jälle tõdema, et ei ole võimalik 36-aastasele mehele selgeks õpetada, et alussärk, t-särk ja dressikas on 3 erinevat riideeset, mis enne mustapesukorvi viskamist tuleks üksteisest erineda.

Mu vaimsele tervisele on kasulikum, kui keskendun sellele, et vahelduseks on must pesu mustapesukorvi jõudnud :D

Meil on siin üks varateismeline meeseksemplar ka ja no tema pealt on ka juba näha, et mustapesukorvid on mingi naiste leiutis. Panin talle tuppa mustapesukorvi (sest 2 meetrit eemal vannitoas olev on liiiiiiiiiiiiiga kaugel) ja esimesel päeval leidsin sealt KÕRVALT mustad alukad. Ilmselt proovis korvi tabada, aga läks mööda. Ja noh, rohkem aega neile pükstele ei pühendatud.

Musta pesu sorteerimine on ka mingi täiesti mõistusevastane tegevus. Mulle, naisele, tundub täiesti loogiline, et valge ja värviline ja tume pesu käivad eri aegadel masinas. Aga mehe meelest on normull need koos masinasse lükata. A noh, pärast siis ärgu vingugu, kui heledad alukad roosad on, eksole. Ma valget pesu eriti ei ostagi, sest see ei püsi meil väga kaua valge.

Samas väga palju vinguda ka ei saa, sest mu mees peseb pesu. Olen kuulnud, et igas peres seda ei juhtu.

Kui mulle tundub, et musta pesu hunnik on jälle nagu Mount Everest, siis tasub lapsed kokku pakkida ja nädalaks ajaks Eestisse tõmmata - tagasi tulles võib olla kindel, et musta pesu hunnikust on saanud puhta pesu Mount Everest ja kõige paremal juhul on see isegi juba sorteeritud.

Nii et noh, relativeerime ja pigistame selle testosteroonipuude koha pealt silma kinni jälle.

Thursday, 13 April 2017

Hajameelsuse tipp ehk maailma parim pesuvahend

Jõudsime Eesti-reisilt koju ja panin pesu pesema. Laste asjad suht mustad, sest lapsed said täiel rinnal maaelu rõõme nautida - maapinnal püherdada, puuriida ja puu otsa ronida jne.
Sai pesu pärast kuivatisse ka juba pandud.

Täna hakkasin uut pesulaari masinasse toppima ja leidsin masina pealt pesupalli pesuvahendiga. See terve masinatäis Eesti-pesu sai siis ilma vahendita pestud.

Suht hea tulemus, kusjuures. Ainult mullased dressipüksid on põlvede kohalt mustad ja valged sokid ka päris puhtaks ei saanud.

Edaspidi tulebki vist vähe puhtamat pesu ilma vahendita pesta. Tervislikum ja odavam ja loodussõbralikum ja... :P

Sunday, 2 April 2017

Täid

Olen täheldanud, et tänapäeval on täiteema vist pisut vähem tabu kui varem. Inimesed on targemaks saanud ja teavad, et täid ei ole mingite asotsiaalide ja muidu hügieeniprobleemidega inimeste probleem.
Ma ei tea, kuidas Eestis on, aga meil siin on kooliaasta jooksul ikka paar korda täialarm. See tähendab seda, et lastele on päevikusse kleebitud täipildiga kleeps - see tähendab, et lapsevanemad peavad oma laste pead üle kontrollima, vajadusel tegutsema ja päevikusse märkima, et teemaga on tegeletud.

Meil on täisid paar raksu ikka olnud. Kõige hullem oli plikal paar aastat tagasi - ma kammisin ikka mitukümmend täid juustest välja. Ei jäänud tookord lootma märja kammi meetodile täisid eemaldades vaid jooksin apteeki. Ma olen suht kindel, et tookord korjas tüdruk täid mängumaalt kostüümi seest üles (seal oli mitmeid kostüüme, mida sai selga ja ka pähe proovida).

Miks ma praegu täidest rääkima hakkasin? Sest avastasin poisi peast tingud. Õnneks on need surnud tühjad tingud. Mitu sentimeetrit peanahast eemal. Ilmselt viimase juukselõikusega tulid nähtavale. Veetsin siis pühapäeva õhtul meeldivalt aega tinge nokkides.

Pakkimine

Ma muidu ei ole väga kirglik inimene, aga vot pakkimist vihkan ma küll kirglikult!

Eriti, kui sihtkohas on Eesti vahelduv kevadilm ja lisaks enda asjadele tuleb pakkida ka kahele lapsele riideid kaasa. Väkk!

Saturday, 1 April 2017

Philips Lumea Essence - unboxing ja esimesed muljed



Ma olen suht original karvamari. Proovinud olen kõike: raseerimine, epileerimine (Brauni väike nunnu piinamasin), vahatamine (nii kodused roll-on ja Veet Spa Wax variandid kui salongs roll-on vaha ja Lycon vahaga), kreemid (kunagi pubekaeas proovitud, enam sellist keemiat ei tarbiks) ja viimasena laser.

Pikalt ei hakka pajatama, aga no kõige efektiivsem on muidugi see laserivariant. Kuna see aga suht kallis, siis ei saa kogu keha üle käia. Piirdun esialgu bikiinipiirkonna ja säärtega.

Nüüd aga avanes võimalus proovida Philips IPL-masinat, kodukasutuseks mõeldud. IPL-i saab salongides ka teha - maksab vähem, kui laser, aga tulemus ei ole nii pikaajaline (laser on suht permanentne; aeg-ajalt tuleb järelhooldust teha).

Nojah, Lumea Essence siis. Suht selline lihtne variant, ilma kellade ja viledeta. Neil on keerulisemaid-kallemaid ka, aga no anti selline. Mis siin ikka vinguda.
Ideaalis võiks akuga olla, aga kuna juhe on suht pikk, siis saab hakkama.

Unboxing


Kõigepealt, väike unboxing:



Lumea äpp ja esimene proovikas


Proovisin siis kohe ära ka. Kuna väga palju aega polnud, siis reied jäid ära, võtsin kaenlaalused ette.
Enne tuleb olemasolevatest karvadest lahti saada - raseerida, vahatada, epileerida, oma valik. Peaasi, et nahk ärritunud poleks, siis oleks hea 48 tundi oodata enne IPL-itamist.
Ma raseerisin juba hommikul, nii et olin kohe valmis.

Telefoni saab ka äpi tõmmata, Philips Lumea oma. Seal on veits juttu IPL-i kohta ja vastava piirkonna kohta ka lühidalt. Et mida teha ja milline "välgu"-tugevus valida. Kasutusjuhend on soovitav läbi lugeda, sest äpis on hästi kokkuvõtlikult kõik.

Tore on see, et äppi saab kirja, millal mingit piirkonda IPL-itasid ja millal siis uuesti tuleb teha. Telefon anna märku ka, kui õige kuupäev lähenema hakkab (saad ise valida, kas päev enne või samal päeval või...).

Iseenesest midagi keerulist polnud. Kaenlaaluste jaoks on peegel suht soovituslik, eksole. Nii et kobisin vannituppa peegli ette. Juhe seina, sätted paika (ma proovisin nii tugevust 4 kui 3). Ja noh, nupule vajutus ja masina edasiliigutamine ja kogu moos. Valus ei ole, aga selline tugev välgusähvatus käib vastu nahka ja hästi kuum on. Mõne koha peal kuumem, kui teise koha peal. Kuigi sätted olid samad (ma ühe kaenlaaluse tegin 4ga ja siis vahetas 3 peale, sest 4 tundus palju olevat).

Pärast mingit nahaärritust ei tekkinud, lihtsalt kaenlaalused kuumasid veits. Talvel peaks eriti mõnna olema :P

Ega nüüd pole muud, kui tuleb need reied ka ette võtta ja siis 2 nädalat hinge tõmmata ja uuele ringile.