Tuesday, 29 August 2017

Kõik on uus septembrikuus

Nagu ikka märkan üllatusega, et suvi on otsa lõppenud.

Puhkus on ammu läbi, aga kuna kodutöö tegemise asemel olen iga päev kontoris käima pidanud, on aeg mööda lennanud. Jube väsitav tegevus see iga päev tööle minek :P Kodus pole midagi teha jõudnud peale uue riidekapi kokkukruvimise ja ülespaneku.
Ok, riidekapp on understatement - tegu Ikea Pax-süsteemi kappidega, natuke üle 3 m kappe koos erinevate riiulite ja sahtlite ja maeiteamillega. Mõned päevad võttis see kokkukruvimine aega ja täitmine ka omajagu.

Aga kohe on 1. september ja lapsed (ja mees) lähevad jälle kooli.

Kooliminek Belgias erineb kooliminekust Eestis.

Esiteks on 1. september täiesti tavaline koolipäev. Ei mingeid pidulikke riideid, lilli õpetajale, aktust... Hommikul kooli ja kogu trall läheb täie hooga lahti. Eks ikka väikese soojendusega rääkides koolivaheajast ja eelootavast kooliaastast, aga ikkagi.

Lapsevanemana on uueks kooliaastaks ettevalmistusi üsna vähe. Eks mõned siin käivad mitu kuud mööda poode ja ostavad riideid ja kingi kokku jne, aga ma vaatan seda jooksvalt. Lapsed kasvavad nii ettearvamatult, et ma midagi väga kaua ette küll ei varu.

Seekord piirdusid mu ettevalmistused uute kekajalanõude ja tüdrukule uute sügiskingade ostuga. Ahjaa, poisile said uued valged sokid ka ostetud. Nimelt nõuab tema kekaõps valgeid sokke. Mhm, aasta on 1960.

Üldiselt on kooliga nii, et vihikud-töövihikud-õpikud saavad lapsed koolist. Tunnis kasutatavad kustukummid ja pliiatsid samuti. Lapsevanem võib osta väikse komplekti värvipliiatseid ja vildikaid ja ergonoomilise tinteka. Mõni õpetaja küsib ka mappe, kuhu töölehed vahele panna. Ja väikseid karpe, kuhu arvutuskaarte ja tähekaarte sisse panna.

Kehalise riided peab ka lapsevanem muretsema - mustad lühikesed spordipüksid ja t-särk (saab muretseda koolist). Alates 4. klassist ka valged sokid :P Ja jalanõud ja kekakott.
Ujumisriideid on ka vaja.

Aga igasugu muu kraam nagu värvid ja värvipaber ja igasugu sellised asjad tulevad koolist.

Koolikotiga on meil ka lihtne - mõlematel on siiani kasutuses Herlitzi kott, mis 1. klassi minekuks ostetud sai. Poiss läheb 5. klassi, aga pole veel soovi avaldanud uue koti ostuks ja hädavajadust ka pole, sest kott on veel väga hea seisus. Ma kahtlustan, et me saame selle vb isegi teisele ringile lasta pärast oma last.

Nii te meie oleme kooliaasta alguseks valmis.

Teine dimensioon

Suvi on jälle mööda lennanud. Ja suvi tähendab meie peres aega, kui jälle natuke pikemalt Eestisse lähme. Paar nädalat on meie tavaline taks, pikemalt me pole.

Sel aastal oli natuke teistsugune käik, sest käisime ka "pärisvälismaal" ehk siis tegime kiire treti Helsingisse. Ma ise olen kunagi ammu-ammu Helsingist läbi sõitnud, teised polnud üldse käinud.

Kuna vanematekodu on Tallinnast kaugel, siis läksime Helsingisse päev pärast Tallinnas maandumist. Laevaga sinna, üks öö kohapeal ja laevaga (öö laevas) tagasi.

Helsingis veetsime öö ühes väga toredas AirBnB's. Oli parasjagu suur 3 täiskasvanule ja 2 lapsele. Hotelli on sellise kambaga juba üsna keeruline (ja kallis) leida.

Helsingi kesklinna kant, kus me olime, oli mõnus ja üsna vaikne. Suvi vist. Käisime ühel õhtul saarte vahel paadiga sõitmas ja õhtusööki nautimas ja järgmisel päeval käisime loomaaias. Ka paadiga. Vahepeale jäi väike tuur Helsingi kesklinnas.

Vabalt oleks võinud paariks päevaks jääda.

Tagasiteel saime ära kaeda ka selle "kruiisi", millest olen alati kuulnud räägitavat. Laevas pidavat kõva pidu olema jne. Mis mulle põhiliselt silma jäi, olid igal pool peatäit väljamagavad inimesed. Laev lahkus kella 18 paiku ja pool tundi hiljem töllerdas juba laeva peal kõvasti purjus tegelasi. Mõned tunnid hiljem neist mitmed juba magasid kuskil.
Läksime vaatasime meelelahutuskohad ka üle. Ühes pubis mängis soomlane kitarri ja laulis, suuremas baaris esines soome ansambel (naine laulis inglise keeles nii koleda aktsendiga, et...).
Tantsuplatsil olid paar paari ja punt tantsivaid naisterahvaid. Ümberringi laudade ääres poolpurjus mehed, kes tantsivaid naisi piidlesid. Sabad baaris olid suht pikad.

Me, vanad pensionärid, otsustasime virgin kokteilide kasuks. Reisiväsimus oli juba piisav, ei hakanud keha alkoga mürgitama. Polnud nagu isugi.
Kella 23ks laekusime kajutisse ja pugesime põhku.
Nii raju pidu oligi!

Võib-olla hiljem tuli ka laevabaaris peole elu sisse. Kui nõrgemad juba langenud olid ja ainult tugevamad lakkujad ellu olid jäänud. Ausalt, meie ja baaridaamid-baarmenid olime vist kõige kainemad inimesed seal baaris. Ma vist pole enam harjunud ka sellega, et pittu minnes tuleb nosu täis tõmmata ja enne tantsuplatsile ei minda, kui paar jooki hinge all.

Pärast Helsingit olime põhiliselt maakad. Lastel mõnus. Ilm oli küll kehvapoolne, aga seda kompenseeris maasikakogus, mille sisse sõime. Jaheda suve tõttu sattusime täpselt maasikate tippajal Eestisse - tavaliselt on sel ajal hooaeg juba suht läbi. Mu lapsed pole vist näinudki, kuidas 5-kiloste alustega maasikaid koju tassitakse. Meil siin maasikad 500 grammi kaupa plastikust karbikestesse pakendatud ja üsna kallid, 20 kilo kaupa ikka ei osta.

Käisime ka maanteemuuseumis ja külas, aga olime üsna kodused.

Mina tegin endale ka ühe päris-Tartu-päeva. Olen juba tükk aega mõelnud, et tahaks lihtsalt üksi mööda Tartut konnata ja teha näo, nagu see oleks ikka veel minu linn.
Nüüd oli vaja Supilinnas tuttava juures käia ja kuna mees pidi kesklinnas olema, siis jätsime auto kesklinna ja läksin jalgsi supikasse. Nii nagu vanasti. Raekoja tagant läbi, ülikooli eest läbi, Kloostri tänavast alla, Herne poest pudel limpsi kaasa ja mööda Herne tänavat tahapoole. Meie endisest kodust mööda.

Tunne oli imelik. Kõik oleks nagu nii, nagu vanasti, aga mitte miski pole nii, nagu vanasti. Meie maja oli küll nii, nagu vanasti. Mu vanemad kolisid päris mitu aastat tagasi supikast ära maale, aga majas pole suurt midagi muutunud. Ainult mõned voodrilauad välja vahetatud. Üks kolimise põhjustest tookord oli, et maja vajas remonti ja neil ei olnud selleks raha. Reaalsus on aga see, et iga korteriomanik on oma korteri korda teinud, aga maja ümber laguneb. Hädasti oleks vaja soojustada, uued korstnajalad, kelder ja vundament korda, aga seda pole tehtud. Nii et selles mõttes mul ei ole kahju, et vanemad ära kolisid. Ühel hetkel hakkab see maja suuri summasid nõudma. Eriti, kui remondiga veel mõned aastad venitatakse.

Mul on ses mõttes hea meel, et ma enam Eestis ei ela. Sest kui ma elaks, siis tahaks elada Tartus ja kui ma Tartus elaks, siis tahaks elada supikas. Aga vaevalt ma Eestis töötades endale supikas elamist lubada saaks.

Igatahes tuleb mul Eestis käes peale alati selline imelik teise dimensiooni tunne. Nagu oleks kuskil teises maailmas ära käinud. Ja kuigi juba 12 aastat Eestist eemal, ei ole ma sellega veel ära harjunud. Võib-olla kui kord kuus Eesti vahet käiks, oleks teisiti, aga ma nii tihti ei käi.

Lastel oli tore, harjutasid kõvasti eesti keelt ja puu otsa ronimist. Saunast tiiki hüppamist ja heinapallide peal ronimist.




Tuesday, 4 July 2017

Märk integreerumisest?

Facebooki eestlaste grupis ikka aeg-ajalt leidub inimesi, kes otsivad mõnda eestlast, kes pakuks iluteenuseid või muud. Sest kohalikud ju ei oska. 
Ma ei ole sellest halast kunagi aru saanud. Mis mõttes kohalikud ei oska? Kogu Brüsseli (või Belgia?!) peale ei ole ühtegi juuksurit, kes oleks sama hea, kui Eesti juuksur?

Kas Eestis ongi nii, et lähed esimese suvalise juuksuri juurde ja ta teebki kohe kõik täiesti perfektselt, nagu sa tahad? Ma kahtlen selles. Ma käisin Eestis erinevate teenusepakkujate juures ja ikka oli nii, et üks oli hea, teine vähem hea. Lõpuks mingi aja peale pärast testimist leidsid selle ühe, kelle juurde jäid käima.

Belgiasse tulles tuli see otsimisperiood lihtsalt jälle ette võtta. Käia ühe juures, käia teise juures, vaadata hindu ja teenuse kvaliteeti...

Aga millegipärast paljud tulevad siia, käivad ühe juuksuri/küünetehniku/maniküürija juures, saavad kehva kogemuse ja teevad sellest järelduse, et belglased ei oska. Ja noh, et kui oleks nüüd ÜKS eesti tüdruk, kes seda teenust pakuks, siis läheks kohe sinna. Huvitav, kas rahvus on garantii, et töö on hea? Aga mis siis, kui see üks eestlasest teenusepakkuja kehva tööd teeb?

Ma olen oma siinelatud aja jooksul suutnud leida 2 head juuksurit, kelle püsiklient olen olnud. Hea küünetehniku ja hea vahatamissalongi. Hea perearsti, hea hambaarsti, hea günekoloogi. 

Kui paljud Belgia eestlased Eestis käivad arsti ja juuksuri juures ja ilusalongis, siis ma, lollike, teen need asjad ära enne Eestisse minekut. Juuksuris on juba käidud ja pediküüris käin ka enne ära :D

See on vist jälle üks märk sellest, et ma olen integreerunud või teel sinnapoole.

Thursday, 29 June 2017

Jess, vedas!

Venitasin eile magamaminekuga nii kaua, kui võimalik. Venitamistaktika tulemusel sai lõpuks isegi mitu pesukorvitäit puhast pesu ära sorteeritud.

Aga ei jäänud midagi üle, magama tuli lõpuks ikkagi minna.

Kartsin hirmsasti, te äkki näen öösel unes grillipidu ja hommikuks on mõni sõrm vähem või nii... läks õnneks. Kõik ihuliikmed on alles ja midagi veidrat ei juhtunud. Või vähemasti ma ei tea, et oleks juhtunud :P

Wednesday, 28 June 2017

Kool (peaeagu) läbi

Kooliaasta kestab sel aastal 1. septembrist 30. juunini. Peaaegu. 2 hommikust tipptundi veel ja võib hinge tõmmata.

Eile olid arenguvestlused ja anti tunnistus. Hinnatakse protsendisüsteemis ehk siis 100-palli süsteemis. Mulle meeldib, sest annab natuke parema pildi kui 1-2-3-4-5 süsteem. Lisaks on tunnistusel kirjas klassi keskmine. Ja antakse siis viimase veerandi ja aasta tunnistus. Kehaline kasvatus, usuõpetus ja ujumine on eraldi lehe peal. Ahjaa, ja tunnistus on iseenesest A4 paberilehed kausta vahel. Ei midagi udupeent. Lihtsalt informatiivne.

Arenguvestlusi on aasta jooksul rohkem kui üks. Vähemalt 2, kui probleeme on, siis ka rohkem.

Meil üldiselt probleeme pole. Lastel on hinded head, eriti matas ja keeles. Suuremaga on nüüd väike probleem tekkinud. Loodusõpetusest laekust ta paar korda ikka eriti jõleda kontrolltööga koju - oli õppimata. See on siis teema, millega järgmisel kooliaastal põhjalikumalt tegelema peame.

Makes sence, sest tüüp on viimasel ajal järjest lohakam ja üsna pohhuist. Tööd teeb niipalju, kui vaja, mitte kriipsugi rohkem. Eile palusin tal oma köögis laadiva hambaharja tagasi vannituppa viia. Mida ta tegi? Mhm. Viis hambaharja vannituppa ja jättis laadija kööki. Sest ma ju ütlesin, et hambahari tuleb vannituppa viia, ma ei öeldnud sõnagi laadija kohta.
#peksapeagavastuseina

Järgmisel aastal lubasin talle ka eesti keele tunde andma hakata. Grammatikaga olen siiani venitanud. Sest noh, see eeldab ka minupoolset tööd. Töölehti otsida jne. Ülikoolis sai seda kõike tehtud, aga nüüd on mul siin üks kakskeelne laps, mitte puhtalt eestikeelne laps. Nii et peab vist mõne noorema klassi ainekava ette võtma.

Või uurima, milline valik on olemas eesti keelt võõrkeelena õppivatele lastele... samas see pole ka päris 100% õige valik, aga eks tuleb midagi vahepealset genereerida.

Mingit pidulikku kooliaasta lõpetamist meil siin pole (alustamist ka mitte - 1. septembril minnakse kooli ja kogu lugu). Viimane päev on poolik koolipäev, kell 12.05 saavad lapsed koju (tavaline koolipäev kestab 15.30ni, kolmapäeviti on 12.05 lõpp).

Siis algab puhkus. Meie perel on õnn, et isa on õpetaja mis tähendab, et pole muret, mida suvel lastega teha. Üksi ei jäta siin sellises vanuses lapsi keegi. Alla 12-aastaseid üldjuhul ei jäeta üksi kojugi või lasta kodust üksi kuhugi välja. Erandeid muidugi on.

Meie lapsed lähevad mõlemad suvel ka laagrisse, Ja vahelduse (ja isa närvide säästmiseks) ka "mänguväljakule". Kuna enamik vanemaid endale 2 kuud puhkust lubada ei saa, tuleb need lapsed ju kuhugi saata. Paljud ei saa ka vanavanemate peale loota ja siis ei jäägi muud üle, kui lapsed kooli lõppedes organiseeritud mänguväljakule saata.
Need on üldjuhul linna/omavalitsuse poolt organiseeritud (aga on ka erandeid). Lastel hoiavad silma peal teismelised kasvatajad, kes niiviisi suvel taskuraha teenivad.
Lapsed saab hommikul viia ja õhtul neile järele minna. Lõunaks võib nad koju viia (kel võimalik) või siis jäävad sinna ja söövad kaasapandud võikusid.

Mul veab. Saan kogu suvepuhkuse aja rahulikke hommikuid nautida. Kui tööle minema pean, ärkan rahulikult, sätin end valmis ja tõttan rongile. Ei mingit küsimust kus lapsed ja mis lapsed ja kas kõik asjad kooliks on kaasas jne.

Imelik unenägu

Nägin täna öösel und - mul oli näts suus, aga nätsul polnud enam maitset. Ärkasin ja panin nätsu öökapile. Uuesti und oodates imestasin, et kuidas ma nüüd siis nätsuga magama läksin.

Hetk hiljem tundsin, et ühte kõrvatroppi pole kõrvas. Otsisin padja alt, igalt poolt voodist. Ei leidnud.

Kuni turgatas... see näts öökapil, see näts polegi üldse näts! See oli mu kõrvatropp! (kasutan vahast/parafiinist kõrvatroppe). Mismoodi see öösel suhu sai!

Ma ei julge täna magama jäädagi. Jumal teab, misasja ma veel kõik öösel teen, kui ma juba kõrvatroppe suhu topin.

Saturday, 24 June 2017

Vot sulle säh!

Tüüpiline...

Planeerid mitu nädalat Ikea kodulehel riidekappi (Pax, seal saab ise oma jubinad valida). Poole kuu pealt avastad, et kuu lõpuni on soodukas 15%, mis tähendab, et enne kuu lõppu tuleb poes ära käia ja kapp ära tuua.

Paned ainukese vaba laupäeva enne kuu lõppu kinni (lükkad seetõttu tagasi töökaaslase küllakutse). Ja siis selgub eelmisel päeval, et mehel on selg blokeerunud ja temast pole mingit kapiostjat. Kuna riidekapp on nii suur (2,36 m kõrged kapid) ja kokku on kogu kappi üle 300 kilo, ei saa ma ka üksi seda toodud. Ühtegi tuttavat ei taha nii lühikese etteteatamisega tüüdata.

Ok. Otsustate, et kuna kapil on allahindlus, siis võib selle allahindluse eest kapi koju tuua lasta. 129 euro eest. Ongi vähem vaeva - tuleb vaid hoolitseda, et õigel päeval piisavalt parkimisruumi maja ees on.

Lähed Ikeasse kohale ja selgub, et ühte kapi osa neil pole ja ei tule ka, sest see võeti tootmisest maha! Ja kogu Belgia peale ei ole seda enam üheski teises Ikeas ka. Hollandi Ikeas pole seda isegi kodulehel enam näha.

Halleluuja!

Kuna sinna kapiossa olid planeeritud kõik minu t-särgid ja spordiriided ja sokid ja alukad ja... no ilmselgelt tundus see poes olles täitsa maailmalõpulähedase asjana.

Kodus pisut rahunedes jõudsin selleni, et mul on valida - kas väiksem kapp või siis võtan selle ühe kapiosa teist värvi. Pigem see viimane siis vist. Aga kuna me JUST tulime Ikeast, siis me sinna niipea tagasi ei lähe. Loodetavasti nad nüüd seda valget värvi kapiosa ei võta tootmisest maha enne, kui me sellele järele jõuame...

Jaanipäev Belgia moodi


Pidasin ka jaani. Alks oli olemas - Mom gin koos Fever-Tree toonikuga. Seltskond oli ka, raamatu näol :P Mees oli voodis pikali, sest selg valutas ja lapsed sai magama aetud, sest kuumaperiood ja kooliaasta lõpusirge on nad ära väsitanud.
Varutud oli ka üks puuhalg, millele tuli otsa panna, aga kuna tuul oli tugev jäi see ekstreemsus tegemata.

Sõbranna (meie küla teine eestlane) käis ka korra külas.

Nagu järeldada võite, mingeid suurejoonelisi jaanipäevapidustusi Belgias ei toimu. Ja sel aastal esmakordselt ei korraldanud ka Eesti Selts midagi. Varasematel aastatel on ikka midagi korraldatud, kasvõi lätlastega kahasse. Aga aus olles pole mind enam tõmmanud sinna pidudele. Kauge minna ja...

Mu esimene jaanipäev Belgias ajas selle lati ka nii kõrgele, et ohohooo. Tookord oli suur pidu kuskil maal, palju rahvast, hea laud, suur lõke ja Eestist kohale lennutatud Rock Hotel. Vot see oli Jaanipidu suure algustähega.
Hiljem selgus, et minu jaoks tundmatute inimeste hulgas oli päris palju tulevasi kolleege. Kes teab, ehk oli seal ka mõni mu praegune kolleeg - pole jutuks võtnud töö juures.

Järgnevatel aastatel oli veel paar tõsisemat pidu - Tuberkuloited käis ja Ska Faktor. Viimane oli minu jaoks tookord tundmatu pidu, aga muusika oli nii äge, et ostsin endale CD. Siiani kuulan aeg-ajalt.

Paar korda olen töökaaslastega väikese jaaniistumise teinud, aga üldiselt tundub, et enamik vist ei tee jaanipäeval midagi erilist. Igatahes mitte midagi nii suurejoonelist kui Eestis.

Ja noh, kuna tegu oli reede õhtuga pärast tihedat töönädalat ei olnud ka endal isu midagi orgunnima hakata nii et nii ta siis jälle läks.

Mu lapsed ei teagi, mis tõeline jaanipidu on. Kuna kool kestab meil siin juuli lõpuni, siis ei saa neid Eestisse jaaniga tutvuma ka viia.

Tuesday, 20 June 2017

Kaoot tegutseb

Jube raske on elada, kui oled kaootiline inimene. Aga samas armastad korda. Ja no ei maksa öelda, et õpi (end) paremini organiseerima või muud taolist, sest see kõlab umbes samamoodi nagu öelda jalutule, et õpi kõndima.
See lihtsalt ei ole võimalik!

Ausalt! Ma olen andnud endast parima. Ma olen lugenud organiseerimisteemalisi artikleid, ühe raamatu, vaadanud youtube'i videosid ja surfanud tunde Pinterestis. No millest me räägime, ma ei suuda isegi oma Pinteresti korralikult ära organiseerida :D

Kusjuures lapsevanemaks olemise juures on see tõsine puudus. Sest lastega seoses on ikka igasugu asju vaja orgunnida ja meeles pidada ja ära teha...

Olen proovinud igasugu märkmike-variante ja bullet journalit ja nüüd hetkel olen Filofaxi juures. Elan ettekujutusega, et ma saan selle pidamisega hakkama. Et ma ei unusta sinna vaadata või tähtsaid asju sinna kirja panna. Et mul on see kogu aeg kaasas. Noh, juba on vahepeal mõned nädalased pausid olnud, aga ma ikka üritan. Motiveerib ka see, et ei asi ei muutu igavaks - saab igasugu toredaid vahelehti vahele panna ja nii.

Igasugu tähtsad kokkusaamised ja muu saab Google'i kalendrisse kirja ja seda näeb mees ja näen mina tema oma. See oli üks põhjus, miks ma talle poolvägisi nutitelefoni ostsin - ma olin tüdinud sellest, et ta alatasa helistas ja uuris, kas meil selleks või tolleks kuupäevaks on midagi planeeritud või siis sõnumi saatis, et pangu ma tolle kuupäeva peale too sündmus kirja. Ma ei suuda omi asjugi õieti hallata!
Aga kuna sinna kalendrisse mingeid pikemaid jutte kirja panna on ebamugav, siis peab kõrval olema ka mingi paberversioon. Mulle muidu paber meeldib ka. Kuidagi päris ja ehe. Ja noh, lastega saadetakse koolist pidevalt mingeid A4 formaadis tähtsaid pabereid koju ja neid on ka hea Filofaxi vahele susata. Ostsin spets auguraua selle jaoks ja panen tähtsa lehekese (nt klassiekskursiooni või spordipäeva jutuga) õige nädala vahele.

Siiani toimib jube hästi. Olen seda süsteemi harrastanud isegi võibolla et kuu aega :P

Oeh. Ma vahel olen kohe väga kade hästi organiseeritud inimeste peale. Kel kõik on korras - nii elamises kui peas ja märkmikus ja kalendris...

Aga ainult 1,5 nädalat veel ja saabki kool läbi. See tähendab, et mul on kohe oluliselt vähem meeles pidada.
Või oot, siis on vaheaeg ja lastele igasugu tegevused planeeritud, et nad vaest isa kodus hulluks ei ajaks.

Ja 2 nädalat veel ja peab hakkama asju pakkima ja reisima. Seda ma jälle vihkan. Pakkimist kohe eriti. Reisi peale teen endale alati väikse voldiku vajaliku infoga - tavaliselt kellaajaliselt ja kõik vajalikud andmed kirja ja aadressid ja transpordivahendid jne.
Võtab päris veits aega selline planeerimine, aga vähemasti reisi ajal pole stressi.
Kui ma selle voldiku kaasa märkan võtta, muidugi...

Thursday, 8 June 2017

L*nd*n bridge is falling down...

See laul kummitas kogu nädalavahetuse.

Valida kõigist nädalavahetustest Londonisse minekuks just see... nojah.

Õnneks olime London Bridge'ist kaugel (jäigi nägemata, sest pärast ei tahtnudki näha). Kõigil kahjuks nii hästi ei läinud :(

3 päeva, keskmiselt 24 000 sammu ja kulutatud maeiteakuipalju raha. London on üsna kallis. Ööbisime üsna nunnus hotellis, mis maksis 80 euri näkku öö kohta (kaheinimese tubades). Hommikusööki hinna sees polnud. Aga sõbranna teadsid rääkida, et vähemalt toad olid Londoni kohta suured.

Esimesel päeval käisime läbi suure osa turistide lemmikpaikadest. Õhtul läksime muusikali vaatama (täiega seda kallist piletiraha väärt!) ja pärast seda kokteilibaari. Hotelli tagasi jõudes kuulsime, et terrorirünnak oli olnud... üsna kehv tunne. Sel ajal, kui meie lõbutsesime... Ahh.

Teisel päeval oli pisut kummaline olla... natuke oleks nagu koju oma kallite juurde tahtnud. Aga ees ootas pikk päev... ega me reaalselt arvanudki, et midagi veel toimuma hakkab. Otsustasime muuseumi kasuks - ega need lollakad nii kultuurised ikka ole, et kunstimuuseumi ründama tulla.
Tate Modernis oli 2 korrust, mida tasuta külastada sai ja minu jaoks oli see tasuta näitus täiesti piisav. Nägi natuke kõike - maalikunsti, skulptuuri, fotograafiat jne. Mõned asjad tekitasid muidugi küsimusi. Põhiliselt muidugi tuli pähe küsimus "Miks?" :P Aga noh, kunst on kunst.

Muuseumipood on seal lihtsalt suurepärane. Milline raamatutevalik! Õnneks või kahjuks meil väga palju aega polnud. Ostsin endale ühe fotograafiaraamatu, mis selgitab lahti 80 kuulsat fotot - miks neid kunstiks peetakse.

Sõime Chinatownis, ühes suvalises restoranis, kus tundus piisavalt asiaate olevat. Oeh, oli see alles õhtusöök. Söök oli suurepärane! Nii head hiinakat ei olnud ma veel iial saanud. Ei andnud võrreldagi nende hiina restoranidega Belgias või Eestis.

Viimane päev kulus poodides käimisele. Ma eriline šoppaja ei ole, aga no natuke tahtsin ikka nina poodidesse pista. Päris mitu toredat asja leidsin ja ka toredat poodi. Nt jaapanlaste Muji...
Marks & Spenceri toidupoes läks asi kergelt käest ära :P
Päris suure toidukotiga astusin pärast raudteejaama poole. Aga küll oli mõnus kodus kohvi kõrvale skooni süüa.






Tuesday, 30 May 2017

Kes on süüdi? Naised on süüdi!

http://www.ohtuleht.ee/808026/psuhhoanaluutik-meestel-pole-uhiskonnas-oiget-kohta

Selline artikkel, et ei tea kohe, kas nutta või naerda või lihtsalt ohata ja käega lüüa. Ilmselt on viimane kõige mõistlikum :D

Ma ei saa aru, miks üldse peab naissugu ja meessugu pidevalt vastandama. Minu teada selliseid asju, millega mõni mees hakkama saab lihtsalt sellepärast, et ta on mees on vähe. Sama kehtib naiste kohta. Sperma ja munarakud ja rasedus-sünnitus-imetamine ja siis vist ongi kõik? Ülejäänu oleneb ikka inimesest, mitte tema soost?

Rootsipärane sooneutraalsus mulle ka ei istu. Kuidagi punnitatud ja tehislik ja...

Belgias õnneks seis pisut parem, kui Eestis. Mammutid surid siin ilmselt natuke varem välja, kui seal :P

Sunday, 28 May 2017

Ahvimõnu ja soostereotüübid

Täitsa üks teema, eksole :D

Aga ahvimõnu on lebotada terrassil võrkkiiges otse hurmavalt lõhnava roosipõõsa kõrval. Roosi istutasin ise, terrassipuhastuse ja -õlitamise lõpetasin just paar tundi tagasi.

Siit ka sujuvalt ühe soostereotüüpide juurde... Meie peres on soorollid pisut ümberpööratud. Või õigem oleks vist öelda, et meil pole soorolle...
Mehe ja naise tööd jagunevad meie peres pisut teisiti kui mõnes traditsioonilisemas peres.

Kuna mu mehel on selg haige, siis tihti igasugused füüsiliselt selga kurnavad tööd on minu kanda. Raskete asjad tõstmine-kandmine tihti ka, sest mees oleks pärast seda lihtsalt tükk aega rivist väljas. Aga mina käin trennis ja olen tugev :P
Kui ikka väga raske on, siis tegeleb sellega mees, sest ta siiski on tugevam. Pärast siis taastub paar nädalat, mis seal ikka :P

Eile võtsin plaan meie puitterrass lõpuks ära puhastada. Viimati tegin seda paar aastat tagasi ja jube ja aeganõudev töö oli. Kuigi bangkiraid ei soovitata kõrgsurvepesuriga pesta, otsustasin seda siiski teha. Sest parem puhas ja pisut kahjustatud puiduga terrass kui räpane terrass. Õnneks on survepesuritele võimalik ka terrassipuhastaja juurde osta, mis survet jaotab ja ühtlasi puhastamistöö lihtsamaks teeb.
Aega läks mul ikkagi paar tundi. Viimased pool tundi juba suht ladusalt, sest sain nipi kätte.

Mida siis mees tegi niikaua, kui ma terrassiga tegelesin? Viis ühe lapse sünnipäevale (ja tõi tagasi), käis teise lapsega rattaga sõitmas ja kohvikus, tegi süüa ja pakkis ja puhastas survepesuri ära, kui ma lõpetanud olin.

Täna läks terrassiõlitamiseks, veel paar tundi tööd. Mees käis sel ajal noorema lapsega ratsutamas.

Üldse tegeleb mees meil lastega rohkem. Lihtsalt ka sellepärast, et ta on töölt varem kodus kui mina. Mõnikord teeb süüa. Koristamisega on kehvemad lood, seda teeb ta harva.
Aga see-eest ta peseb pesu ja sorteerib seda. Triigime me üldse harva, aga kui vaja, siis teeb ka seda.

Mingid tööd on, mis meil on nö tema tööd ja minu tööd. Prügi paneb välja tema. Kui ta just unustanud pole. Koristame mina ja koristaja. Nõudepesumasina täitmine on kuidagi minu tööks kujunenud, sest teised teevad seda valesti (loe: panevad asjad nii masinasse, et pool jääb tühjaks).

Kui lapsed väiksed olid, siis puhtfüüsilistel põhjustel oli laste toitmine ka minu töö. Kuulen aeg-ajalt, kuidas lapseootel emad (või juba vastsündinu emad) ütlevad, et rinda anda ei kavatse, sest siis saab isa ka öösel last sööta. Belgias tundub see muidugi suht mõistlik, sest rasedus-sünnituspuhkus ("puhkus" ;)) on tavalist palgatööd tegeval emal 16 nädalat. Tihti esimesed 3-4 kuud laps saab rinda ja siis minnakse pudelile üle. Mõni die-hard rinnapiimapooldaja lüpsab tööl välja ja tassib piima koju, et seda siis pudelist anda.

Ma õnneks nii naiivne polnud, et arvata, et mees end öösel lapse söötmiseks üles ajaks. Ma lihtsalt tundsin teda juba. Ta on unest ärgates nii desorienteeritud ja udu, et selleks ajaks, kui talle selgeks on tehtud, kes ta on, kus ta on ja mida ta tegema peab, on laps terve tänava üles karjunud.
Nii et mingit öist pudelit ma üldse ei kaalunudki ja kombineerisin päevase pudeli (pärast minu "puhkuse" lõppu, kui laps 5-kuune oli) öise rinnapiimaga.
Päevaseid pudeleid andis ikka vahel mees ka ja mähkmeid vahetas ta ka. Lapsi vannitada ta eriti ei tahtnud, aga mõnikord ronis titega koos vanni.

Igasugused remonttööd on enamasti minu teha. Mees ei tee nii, nagu ma tahaks :D Mingeid asju ikka teeb. Aga no värvimised, tapeedipanemised ja põrandapanemised on ikka minu tööd olnud. Mööblit panen ka kokku.

Lisaks on minu töö administratsioon. Aga see polegi vist ei naise- ega mehetöö. Kuidas kunagi.

Ja igasugune tehnika... mind ajab alati naerma, kui keegi mu mehe käest uurib, kust me selle või tolle (telekas, kodukino) ostsime ja miks selle ja mis maksis jne. Sest mees käsib oma küsimustega minu poole pöörduda. Ta ei jaga neist asjust eriti midagi.
Eile kõrgsurvepesurit ostes olin ka mina see, kes oli eeltöö teinud, valis ja otsustas.

Kunagi muruniidukit ostmas käies ajas mind räigelt närvi, et müüjaonu oma jutuga mu mehe poole pöördus. Isegi siis, kui mina küsimuse esitasin, anti vastus mehele. Tahtsin lõpuks juba karjuda, et "Hei, vana, mina olen see, kes muru niitma hakkab!".

Aga kõik. Aitab lebotamisest. Tuleb end jalule ajada, jooksuriided selga tõmmata ja jooksuvõistlusele minna. Kuumus on tappev (minu jaoks on 30 kraadi täiesti ebanormaalne temperatuur, mis mul õigesti funktsioneerida ei lase) ja ma pole veel otsustanud, kas 7 või 11 km.
Nõrk muidugi, sest täna oli Brüsselis 20 km jooks ja mul päris mitu tuttavat jooksid. Aga noh, ma enda kaitseks ütlen, et need sellised soojalembesed ja too võistlus algas kell 10 hommikul, mitte kell pool kolm pärastlõunal, kui päike ilma juba saunaks kütnud on.

Tuesday, 23 May 2017

Kiviaeg

Appi, kuidas ma vihkan seda, kui koos kuskil käies ja mingit teenust võttes või lepingut sõlmides see automaatselt mehe nimele pannakse!
Pangas ka jälle... Meil on ühisarve, MUL on suurem sissetulek kui mehel, me käime koos pangas. Mina olen see, kes küsib küsimusi jne, aga leping on mehe nimel.
Ja kui siis midagi muuta on vaja, siis käi ja seleta, et see on küll mehe nimel, aga no mina ajal asju ja äkki saaks selle ikka ilma meheta korda ajada. Hea, et volitust ei nõuta :P

Rongisõit ei ole alati ajavõit

Istun bussis, teel kodu poole. Tegelikult oleksin pidanud pool tundi tagasi juba kodus olema ja rongiga. Aga rong peatus poolel teel ja edasi ei sõitnud.
Tuli oodata asendusbussi, mille organiseerimiseks raudteefirmal aega läks.
Aga kurta pole millegi üle. Keegi ei jõua täna õhtul üldse koju, sest jäi ühe minu rongi ees sõitnud rongi alla.

Thursday, 18 May 2017

Euroviss

Ma olen Eurovisiooni-kaugeks jäänud. Siin ei ole see nii popp, kui Eestis ja ma ise ei viitsi enam vaadata, sest see tsirkus on mitme päeva peale venitatud ja laulud on ka enamik igavalt inglise keeles.
Belgia laul mulle sel aastal meeldis - sain alles mõni päev enne Eurovisiooni teada, et see eurolaul on. Kuidagi liiga hea lugu :P

Seda, et Eestil Eurovisiooni poolfinaalis midagi valesti läks, kuulsin juba järgmisel päeval. Nüüd lõpuks õnnestus see poolfinaali video ära ka vaadata. No iseenesest kurb, et laulu algus nässu läks.

Aga no see mis järgnes... ma ütlen ausalt, et ma lõpuni ei vaadanud. Piinlik hakkas... Mitte niivõrd laulu pärast, aga see esitus, võeh!


Tuesday, 16 May 2017

Kassipulm

Akna taga jauravad naabri kassid. Päev otsa juba...

Tuletab meelde aega, kui lapsed veel beebid olid ja öösel tihti segaduses üles ärkasin ja aru ei saanud, kuidas beebimonitor ei reageeri, kui laps nutab. Tormasin voodist välja, lapse tuppa... ja avastasin, et laps magab rahulikult.

Ainult kassid õues pulmitasid...

Monday, 15 May 2017

Elu väikelinnas

Viisin lapsed kooli ja läksin supermarketi ukse taha hängima. Kool algab 8.25, supermarket tehakse 8.30 lahti. Ei oodanud ma sugugi üksi.

Pärast pakkisin oma oste kärust rattakottidesse, kui tuli üks samuti ukse taga oodanud vanahärra ja ütles: "Sa oled rohkem ostnud kui mina. Aga sul suured rattakotid ka."
Mina: "Mul ikka juhtub, et ostan, mis parasjagu meelde tuleb, et on vaja ja pärast alles tuleb meelde, et olen rattaga".
Vanahärra: "Jah, ma ostsin ka rohkem, kui plaanis oli".

Mahutasime oma asjad rattakottidesse ära ja soovisime teineteisele head päeva jätku.

Kuku sa kägu, kuldalindu

Käisime noorema lapsega koos jooksmas. Seitsmene, õige küll, väntas ratta seljas ja ma üritasin tal sabas seista ja karjatasin iga poole kilomeetri tagant, et võtku hoogu maha.

Tagasiteel kuulsime metsasalust tulevat käo kukkumist. Jäime seisma ja käskisin tüdrukul kuulata, kuidas kägu kukub. "Kuhu ta kukub?"

Vanarahvas uskus, et käo kukkumise järgi sai nt elu pikkust ennustada. Ma ei hakanud neid kukkumisi loendama ega jäänud ka lõppu ootama. Kägu oli nõnda hoos. Pärast tuleb veel 969 aastat ära nagu Metuusalal, kellel seda häda tarvis.

Nuppudega moblad pole surnud

Meie 10-aastasel on viimasel ajal aeg-ajalt tekkinud vajadus mobiiltelefoni järele.

Ma tean, Eestis on 10-aastastel juba ammu moblad. Aga no mis teha, kui siiani vaja pole läinud.
Kuskil üks laps ei käi: kooli, trenni, muusikakooli oleme siiani viinud. Ega teisiti pole siin eriti kombeks ka.

Aga viimasel ajal on ta muusikakoolist võinud ise koju tulla. Eelmisel nädalal juhtus jälle nii - võis sõbraga koos koju tulla. Ootasin... aga poisse ei tulnud. Tahtsin juba neile vastu jalutama hakata, kui end näole andsid. Poisid olid pärast muusikakooli poes käinud.

Mõtlesime siis, et hea oleks, kui ta sellistel hetkedel helistada saaks või sõnumi saata.

Samas tihti telefoni vaja ei lähe ja nutitelefoni ammugi mitte. Sellega ta pigem mängiks, kui kasutaks sihipäraselt.

Nii et ostsime nuppudega Nokia ja kõnekaardi.

Nuppudega telefon, milline nostalgia. Isegi mu nutitelefonipõlgurist mees oli sunnitud oma nupuka mõned aastad tagasi välja vahetama.

Esialgu oli täitsa tegu, et saaks menüüst õiged asjad üles otsitud ekraani katsumata :P

Poiss on jube õnnelik. Ikkagi telefon. See, et pole nutikas, ei häiri teda karvavõrdki. Isegi üks mäng on telefonis - ussimäng! Küll pisut lahjam variant kui "meie ajal". Mingi värviline ja ausalt öeldes on see uss pisut keerulisem juhtida, kui vanasti. See noolenupp on ka kuidagi kipakas :P

Aga poiss ei anna alla.

Õpime juba pisut telefonietiketti ka. Kuidas on viisakas SMS-e saata näiteks.

Friday, 12 May 2017

Liiklushuligaanid

Mootorratturid ja politsei oli vahepeal Eestis ülikuum teema. Ei planeerinud sel teemal üldse sõna võtta, aga eile hommikul nägin kohalikus lehes väikest nupukest selle kihta, kuidas kihutanud mootorrattur end vastu politseiautot surnuks sõitis. Tüüp kihutas, politsei märguande peale kinni ei pidanud, politsei asus taga ajama ja tüüp sõitis lõpus vastu autot surnuks. Rattal olnud tüdruksõber jäi esialgu ellu.
No kohe ikka väga tuntava paralleeli sai tõmmata Eestis kirgi kütnud looga.

Ja siin siis juhtuski see must stsenaarium, millest Eestis üks mees kires.

Ja teate mis? Mitte keegi ei kisa kuskil ajakirjanduses. Mitte keegi ei kaitse seda tüüpi. Ajalehes oli pisike nupuke, mingit suurt juttu ei tehta.

Miks? Sest täiesti norm on, et politsei sellist kihutavat idiooti takistada tahtis. See, et ta kihutamise käigus end surnuks sõitis oli tema oma tegude tagajärg.
Muidugi, tema perele ja lähedastele tunnen kaasa. Aga kas politsei oli süüdi? Nope.

EDIT: teises lehes oli nuhtunu kohta siiski pikem artikkel ka. Pool lehekülge.
Mootorrattal kaasa sõitnud tütarlaps suri saadud vigastustesse haiglas.

Wednesday, 10 May 2017

Pesupäev





Mul tegelikult pole ühte kindlat pesupäeva. Iga päev on pesupäev :P
Tavaliselt kui kodutöö päeval meelde tuleb, viskan midagi masinasse.

Sporditegemise miinus on see, et musta pesu toodab see jõhkralt juurde. Viimasel ajal meil peres 3 sportijat, nii et päris palju lisapesemist. Õnneks spordipesu programm lühike.

Mul on üks tuttav, kellel on 11 last. Lisaks veel ka mees. Ta ütleb, et kõik muu on kuidagi manageable, aga vot see pesuvärk... Ma usun teda. Ma ei saa juba 4 inimese pesuga kuidagi ühele poole.

Lisaks on kummagi lapsega pesuprobleemid. Vanemale peab ütlema, et nüüd on aeg riideid vahetada. No sokke ja alukaid suudab ta enamasti ikka ise vahetada. Eile laekus koolist ja teatas rõõmsalt, et neil olid lõunaooteks kirsstomatid. Ma nägin seda. Ta dressika rinnaesiselt. Arvaks, et 10-aastane suudab puhtalt süüa, aga noh, ei suuda.

See tuletas mulle meelde, kuidas ma kunagi pubekana ühe boyfriendi-kandidaadi lõpuks pikalt saatsin, sest tal olid pidevalt mingid plekid riiete peal ja see tundus mulle jube lapsik (ma olin siis vist 15 ja tema 14). Hiljem olen teda paar korda kohanud ja tundub, et ta on sellest välja kasvanud. Nii et ehk on lootust ka minu pojal.

Tüdrukuga on vastupidine mure. Ta toodab meeletult musta pesu. Hiljuti panime lastetubadesse mustapesu korvid ja selgub, et tegelikult toodab tüdruk "musta pesu". Nüüd, kui tema must pesu eraldi on, on seal parem sobrada ja noh... täna hommikul just avastasin, et vähemalt pool mustast pesust olid asjad, mis tal korra seljas olnud ja tegelikult puhtad. Üks kleit, kusjuures, oli täiesti puhas. Ilmselt võttis kapist, proovis selga, mõtles ümber ja kui ma õhtul toa korda käskisin teha, siis oli ju lihtsam mustapesukorvi visata, kui kappi tagasi panna.

Halleluuja!

Ma lähen panen nüüd uue masinatäie pesu pesema.
Sportimine tekitab lisaks ka hullu hunniku musti saunalinasid ja käterätikuid.

Ma muideks katsetan mingit uut pesupalli. Jõle öko ja nii. Saab näha...

Thursday, 4 May 2017

Kuidas Belgias juhiluba vahetada

Belgia on bürokraatia kuningriik.

Siiatuleku algusaastatel oli mul sellega rohkem probleeme. Nüüd olen vaikselt ära harjunud juba.

Kui mu Eesti juhiloa kehtivusaeg lõppema hakkas, olin sunnitud selle vahetama kohaliku juhiloa vastu. Tol hetkel väljastati veel vana tüüpi juhilubasid, mis tähendab siis roosast paberist dokustaati.

Selline (suvaline netist leitud pilt):


Minu oma näeb küll juba pisut kehvem välja, sest kui seda paberlipakat paar aastat rahakoti vahel kanda, siis head nahka sest ei tule.
Ei maksa vist mainida, mis näoga Eesti politseinikud mu juhiluba vaatasid... Õnneks nad ei küsinud, kas ma printisin selle ise kodus :P

Nojah. Nüüd väljastatavad uued juhiload on pangakaardi formaadis plastikkaardid. Nagu peab. Vanad vahetatakse järgnevate aastate jooksul ka kohustuslikus korras välja, aga seda tehakse järk-järgult.

Ma tahtsin uut luba! Mul on sellest paberist kõrini (see on ka üsna ebameeldiv suur formaat).

Uurisin välja, mida selleks teha tuleb, võtsin mehe sappa ja läksime vahetama.
Kõik käis überkiireist, midagi ei pidanud isegi täitma, kõik paberid prinditi eeltäidetult välja. Ainult 6 kohta tuli panna allkiri ja kuupäev. Ja siis telefonikõnet ootama jääma.
3 tööpäeva jooksul peaks uus valmis saama.

Juba 2 päeva hiljem mehele helistati, et load on valmis. Juhhuuu!

Läksime siis eile järele. Otsis ja tuhlas see proua seal - mehe oma leidis kohe, minu oma ei leidnudki. Laiutas käsi, et pole veel valmis.

Nojah, täna on 6. tööpäev pärast avalduse esitamist (vahepeal oli 1. mai, selle arvestan välja). Kus mu juhiluba on?!
Ma üldse ei imestaks, kui see oleks neil olemas, aga tädike lihtsalt ei leidnud...

Hea nali on see, et mees tegelikult ei olnud veel mõelnudki juhiloa vahetamisele, ma tirisin ta kaasa. Tema oma on nüüd käes...
Ühel ja samal päeval ühel ja samal hetkel esitasime avalduse ja minu oma njetu.

Monday, 1 May 2017

Eestlane igas sadamas ja igas Belgia kolkalinnas

Einoh, seda polegi ammu juhtunud, et keegi poes mind eesti keelt rääkimas kuuldes suu lahti otsa vahtima jääks. Varem juhtus seda tihemini, aga küllap on meie väikelinna kohalikud sisserändajatega harjuma hakanud ja piiluvad nüüd niisama salaja :P

Brüsselis näiteks ei saa enam üldse rahulikult eesti keeles rääkida. Kõik kohad on eestlasi täis. Eesistumine ja nii.

Eelmisel nädalal rääkisin töökaaslastega tänaval juttu. Sellest, kuidas talvehommikuti ei saanud üle Toomemäe kooli minna, sest seal seisis liputaja. Üks mees läks parasjagu mööda ja vaatas mulle sellise näoga otsa, et ta lihtsalt pidi aru saama.

Paar aastat tagasi teatas fotograafia-õpetaja, et tema juures käis pildistamas üks Belgia-Eesti segaperekond. Naine eestlane. Ja et elavad siinsamas, kus mina. Ma olin parasjagu mingi ülesandega ametis ja vastasin "äge" vmt. Pika taipamisega, nagu ma olen.
Pärast saatsin õpetajale meili ja palusin kontakte.

No ja mis selgus! Ongi meie 19 000 elanikuga väikelinnas on veel üks eestlane!

Lisaks sellele on ta täitsa tore eestlane. Sest noh, lihtsalt see, et oled eestlane ei tähenda, et tekiks mingi klapp. Aga temaga tekkis. Väga tore inimene. Lisaks oleme me kunagi üsna lähestikku elanud ja täpselt ühes ja samas koolis käinud. Ja nüüd siis sattusime siin 2500 km kaugusel kokku.

Väga vinge!


Friday, 28 April 2017

Käisin arsti juures...



Kuna ma siin mitmendat päeva ägeda neelupõletikuga siruli olen ja äsja arsti juures käisin, siis millest oleks veel parem kirjutada kui sellest, kuidas siin minu Belgias nende arstiasjadega on.
Noh, et kui kedagi peaks huvitama.

Ses mõttes on süsteem sama, et on perearstid, kelle juurde peaks esmalt pöörduma. Kindlat perearsti pole, võid minna selle juurde, kelle juurde tahad. Enamik inimesi käib muidugi ikka ühe ja sama juures. Ainult erandkorras mõne muu juures. Mina nt siis, kui oma arst puhkusel on. Meil perearstipraksises 4 arsti.

Perearsti juures käies tuleb maksta visiiditasu. See võib erineda. Esiteks arstiti (või piirkonniti, nt pealinnas makstakse rohkem, kui meil siin kolkas), teiseks nt õhtusel ajal käies arvestatakse lisatasu juurde või nädalavahetusel valvearsti juures käies ka.
Kui arsti juures visiiditasu ära oled maksnud, saad vastava kviitungi, mille esitad kindlustusele. Sealt makstakse mingi summa tagasi. Olenevalt siis kindlustusest.

Selle kindlustusega on nii, et ise valid, kelle juures lepingu sõlmid ja ise maksad. See ei huvita kedagi, kas su palgast sotsmaksu makstakse vmt. Su tervisekindlustus on su oma mure. Ei ole kindlustust? Aga palun, maksa kõik protseduurid omast taskust kinni.

Maksta tuleb ka nt EMOs käimise eest (lapse peapõrutusega läks viimati 35 eurot. Pm visiidikas, sest mingeid uuringuid ei tehtud). Kiirabi kutsumise eest tuleb ka maksta. Mehele kunagi kutsuti, arve oli pärast 90 eurot. Sutsu saime kindlustusest tagasi ka.
Aga noh, paneb mõtlema, eksole... ei hakka vist paratsetamooli pärast kiirabi kutsuma vaid varud ikka ise koju ette.

See värk on ka veel, et nö baaskindlustus katab ainult mingeid teatud kulusid. Visiiditasusid ja midagi. Osaliselt, muidugi. Aga kui haiglasse satud, siis voodikoha maksumust jmt baaskindlustus ei tasu.

Kui meil esimene laps sündis, siis pärast sünnitust saime kingituseks ka 600-eurose arve sünnituse eest. Mingid sünnitusega seotud kulud maksis baaskindlustus (arstide honorarid nt), aga 600 eurot oli meie osa.
Voodikoha maksumus ja veel mingid nipet-näpet asjad (nt lapse mähkmed, minu hügieenisidemed) tuli ise maksta. Kui oleks eraldi haiglakindlustus olnud, siis oleks enamik sellest 600st sealt makstud. Aga mul ei olnud, sest rasedus tuli pisukese üllatusena ja me ei olnud veel selle haiglakindlustuse teemaga tegelenud. Kui sa juba rase oled, siis muidugi ei hakka ükski kindlustusfirma ka lepingut pakkuma.

Ma olin muidugi überõnnelik, et mul see baaskindlustuski oli. Hetkel on mul kindlustus tööandja kaudu ja toimib nii, et ma maksan ise kõik omast taskust kinni ja siis esitan arved ja kindlustus maksab osa tagasi. Suuremate asjade puhul (nt põlveopp ja sünnitus) saab teha diili, et kindlustus maksab kogu arve ja siis pärast teevad tasaarvestuse kliendiga.
Seetõttu nägin ka pärast 2. sünnitust oma sünnituse koguarvet - väikeses maakonnahaiglas epiduraaliga sünnitamise eest oli arve 4500 euro ringis. Aga tean tuttavate käest, et Brüsselis läheb sarnane sünnitus (epiduraal, aga komplikatsioonideta) umbes 6000 ringis.

Wednesday, 26 April 2017

Jookse, Forrest, jookse!

Kui keegi oleks mulle mõned aastad tagasi öelnud, et ma haige (olen hetkel angiinis) olles hakkan igatsema sporditegemist, siis ma oleks ta välja naernud.

Mina ja sport, no me pole kõige paremad sõbrad. Selline love-hate suhe meil. Põhikooli ajal ma käisin kuskil kergejõustikutrennis ka, aga rohkem pole ma eriti midagi teinud. Aa, enne 1. lapse sündi käisin veits fitnessis, aga see jäi raseduse arenedes pooleli ja pärast lapse sündi ka enam ei läinud.

Mingi 7 aastat tagasi hakkasin Start to Run programmi järgi jooksmas käima, aga suht ruttu hakkas põlv valutama ja selgus, et mul on meniskirebend, mis päädis põlveopiga ja no see oli jälle hea vabandus sporditegemisest loobuda.

2 aastat tagasi korraldati meil töö juures sammulugemisvõistlus. Osalesin ka. Aga sammude täissaamiseks kõndida tundus kuidagi eriti igav ja aeganõudev.
Otsisin tossud välja, tõmbasin C25K äpi telefoni ja nii see algas. Sõrm oli antud...

Suve lippasin rahulikult ringi. 5 kilomeetrit oli saavutatud, tahtsin 10 km peale treenida. Augustis hakkas säär valutama. Käisin perearsti juures ja see teatas, et jäta see jooksmine. See nii halb spordiala, palju vigastusi jne. Tee midagi muud, mis meeldib. No mida... jooksmine oli ainus sport, mis mulle natukene meeldis.

Ma kohe alla ei andnud ja läksin hoopis kodulähedasse spordimeditsiinikeskusesse, kus on ka eratreener. Rääkisin oma loo ära ja ta saatis mu füsioterapeudi juurde.

Esimesed paar kuud tegin niisama üldist trenni ja siis andis füsioterapeut rohelise tule jooksutrennidega alustamiseks.

Alguses oli eesmärk jälle 5 km jõuda, edasi tuli 10 km. Mõlemad suht kergelt. Ainult pulss ei tahtnud kuidagi koostööd teha... teen jooksutrenne pulsi järgi.
Eratreener saatis mu spordiarsti juurde, kes tegi koormustesti ja pani mu pulsivahemikud paika. Vot siis alles sai korralikult trenni tegema hakata! Olin seni ennast tagasi pidanud hoidma, aga selgus, et mu pulss on kõrgem, kui nö arvutatud pulsivahemikud ette nägid ja nüüd sai treeningkava üle vaadata.

Viimase aasta olen 10 km trenni teinud, et aega parandada. Mingi überkiire jooksja ma pole, esimesel rahvaspordiüritusel oli 10 km aeg 1h08 min. Sel aastal sain nõksa alla 55 minuti hakkama.

Nüüd treenin ikka kiirust juurde. Intervalltreeningud ja nii. Distantsi olen samaks jätnud, sest 1 tund jooksmist on minu jaoks ka suht kannatuse piir - pärast seda hakkab surmigav.

Aga nüüd on kogu jooksuplaan untsus jälle, sest sellenädalased trennid jäävad haiguse tõttu vahele :(

Sunday, 23 April 2017

Et siis üksikema ei saa olla aasta ema?

Mis mõttes?
Loll juttu suhu tagasi, tahaks selle peale öelda.

Seda lugedes tekkis jälle tunne, et naiste suhtes on kõige õelamad, kriitilisemad ja karmimad just teised naised ise.

Kuidas on heaks emaks olemisega seotud see, kas ema on ühtlasi ka abikaasa või mitte? Et hea ema ei jää üksikuks? Suhete purunemisel on erinevaid põhjuseid ja need polegi kellegi teise asi. Muidugi, mõni inimene ei suudagi suhet hoida ja mõni naine kulgeb ühest lühiajalisest suhtest teise... lastele võib see mõju avaldada ja eks tihtipeale avaldabki.
Aga teha järeldus, et üksikema on automaatselt Aasta Ema tiitli mittevääriline...

Ma ei usu iialgi, et ema, kes vastu tahtmist suhtes püsib laste nimel, tegelikult väga õnnelik ema on. Või et lapsed väga õnnelikud on.

Meenub üks klassikaaslane, kelle vanemad pidevalt tülitsesid. Klassikaaslase 16-aastaseks saades otsustasid vanemad lõpuks lahku minna ja ta oli väga rõõmus. Ta oli juba aastaid vihane olnud vanemate peale, et nad lahku EI läinud - pidev külm sõda kodus (või siis kuumad tülid), oli palju kehvem variant, kui lahutatud vanemad.

Mul on üks sõbranna, kes otsustas lapse saada. Vanus juba sealmaal ka, et igasugu kellad hakkasid helisema ja nii. Püsivat suhet ei ole ta aastate jooksul leidnud, kuigi otsinud nagu on. Kena noor naine, võta sa kinni, milles asi on. Meheta veel saab, aga lapseta ei tahaks. Võttis kätte ja otsustas spermadoonoriga lapse saada. Mul on hea meel ta pärast, et ta sellise julge asja ette võttis. Ma olen kindel, et see oli hea otsus.

Ja ma olen kindel, et temast saab väga hea ema. Ja ma loodan, et ta kohtab oma elu armastust, kes tahab teda koos lapsega, kui tema ja lapse maailma ja südametesse üks hea mees mahub. Aga prügikala üles korjata lihtsalt sellepärast, et oleks mees, kellega laps teha... Miks ta peaks?

Hea ema on see, kes hoolitseb parimal viisil oma laste heaolu eest isegi siis, kui see tähendab, et lapsed kasvavad isata.

Thursday, 20 April 2017

Philips Lumea Essence - uus katse (reied)

Vahepeal epileerisin kaenlaaluseid 2. korda. 1. ja 2. korra vahel mingit muutust ei märganud. Nüüd, pärast 2. korda, on tunne, nagu kasvaks karvad pisut aeglasemalt. Raseerida ei ole vaja nii tihti. Aga võib-olla ma lihtsalt kujutan seda endale ette.

Täna võtsin lõpuks reied ette. Kuna mul bikiinipiirkond on laserdatud (1x veel jäänud) ja sääri ka laserdan, siis reied ongi üks viimastest probleempiirkondadest. Samas tuleb ette vaadata, et ei kattuks selle alaga, mida laserdan (bikiinipiirkonda laserdades kaetakse ka pisut reie sisekülge ja sääri laserdades põlv ja pisut ülevaltpoolt põlve ka).

Esimene mõte oli - see võtab terve igaviku! No ja võttis ka, võrreldes raseerimisega. 2 reit kokku läks pool tundi. Vahepeal pidi masin pisut jahtuma ka, st kahe välgu vahel ei olnud nii kiiresti valmis uueks välguks. Aga no see väga ei seganud.

Kui kaenlaaluse puhul on lihtsam aru saada, kust juba üle käidud ja kust mitte, siis reite puhul sai nüüd küll kindlasti nii, et mingid kohad said topelt ja mingid kohad mitte üldse.

Ja mis kaenlaaluseid epileerides ei häirinud oli masina kuju - istus päris okeilt käes. Aga nüüd, seesama masin, reisi epileerides oli väga ebaergonoomiline. No esiteks on ta pisut seebikujuline :P Ja pealispind on sile. Oli selline tunne, et kukub käest ära, kui piisavalt kõvasti kinni ei hoia. Ja igatpidi keerutama peab ka, et juhe ette ei jääks ja ikka "Ready" tuld näeks ja nupule pihta saaks.

Võib-olla need nö püstolitüüpi fotoepileerijad on selles osas paremad. Laetavatel juhe kindlasti ette ei jää, aga lugesin kuskilt, et saavad kiiresti tühjaks (a la poole reie või sääre epileerimise pealt) ja kahe välgu vahel laevad aeglasemalt. Ei tea, kogemus puudub.

Nüüd kahe nädala pärast siis uus katse.

Oli ahvatlus piirduda ühe reiega, sest ausalt öeldes sai kopp ette, aga tegin ikka mõlemad. Suvi kohe ukse ees ja nii. Või noh, ma loodan, et ikka mingi suvi tuleb. Enne peab muidugi kevad kätte jõudma jälle.

Miks ma oma lastele muinasjutte ette ei loe

Lapsena lugesin päris palju. Sealjuures ka muinasjutte. Meil oli üks Vendade Grimmide muinasjuturaamat ema lapsepõlvest ja seda ikka meeldis mulle lugeda.

Muinasjutud on klassika. Need on osa olnud mitmetest põlvkondadest. Ometi ei loe ma oma lastele muinasjutte.

Miks?

Üks põhjustest on see, et muinasjuttudes figureerivad naised on väga stereotüüpsed. Koduperenaised, vanatüdrukud, neiud, kes ootavad printsi valgel hobusel. Naine on passiivse ootaja rollis, kelle elul ilma meheta pole mõtet.

Armu ei anta ka meestele - neil on oma mehelikud ülesanded täita. Nõrgukesi ei tolereerita. Kõige noorem, kõige lollim küll õnneks enamasti leiab õnne. Või kas leiab? Tihti saab selle kõige noorema, kõige lollima endale printsess, kellel hädasti meest tarvis oli. Elasid nad ikka väga kaua ja väga õnnelikult?

Mõnikümmend aastat tagasi tundus muinasjutt veel päris mõistlik olevat. Naise koht üldjuhul ikkagi oli kodus ja mis muu see naise õnnelikuks teha võis, kui mees ja lapsed.

Nüüd on see tõekspidamine õnneks muutumas  ja õnneks on tekkimas ka uusi lasteraamatuid, kus vanu stereotüüpe välditakse.

Muinasjutud jäävadki minu jaoks lapsepõlve. Vendade Grimmide raamat on riiulis olemas, hea teist vahel heldimushetkel vaadata.



Wednesday, 19 April 2017

Testosteroonipuue

Rootslased või kesiganes võivad ju arvata, et mehed ja naised on võrdsed ja igasugu soolised stereotüübid tuleb ära lõpetada ja poisse ja tüdrukuid täpselt samamoodi kohelda.
Aga noh, ma ei ole selles 100 prossa veendunud.

Mingit "mehed on Marsilt ja naised Veenuselt" hala ma ei hakka siin kirjutama, aga no natuke vinguda tahaks ju ikka.

Panin parasjagu uut täit pesu masinasse ja pidin jälle tõdema, et ei ole võimalik 36-aastasele mehele selgeks õpetada, et alussärk, t-särk ja dressikas on 3 erinevat riideeset, mis enne mustapesukorvi viskamist tuleks üksteisest erineda.

Mu vaimsele tervisele on kasulikum, kui keskendun sellele, et vahelduseks on must pesu mustapesukorvi jõudnud :D

Meil on siin üks varateismeline meeseksemplar ka ja no tema pealt on ka juba näha, et mustapesukorvid on mingi naiste leiutis. Panin talle tuppa mustapesukorvi (sest 2 meetrit eemal vannitoas olev on liiiiiiiiiiiiiga kaugel) ja esimesel päeval leidsin sealt KÕRVALT mustad alukad. Ilmselt proovis korvi tabada, aga läks mööda. Ja noh, rohkem aega neile pükstele ei pühendatud.

Musta pesu sorteerimine on ka mingi täiesti mõistusevastane tegevus. Mulle, naisele, tundub täiesti loogiline, et valge ja värviline ja tume pesu käivad eri aegadel masinas. Aga mehe meelest on normull need koos masinasse lükata. A noh, pärast siis ärgu vingugu, kui heledad alukad roosad on, eksole. Ma valget pesu eriti ei ostagi, sest see ei püsi meil väga kaua valge.

Samas väga palju vinguda ka ei saa, sest mu mees peseb pesu. Olen kuulnud, et igas peres seda ei juhtu.

Kui mulle tundub, et musta pesu hunnik on jälle nagu Mount Everest, siis tasub lapsed kokku pakkida ja nädalaks ajaks Eestisse tõmmata - tagasi tulles võib olla kindel, et musta pesu hunnikust on saanud puhta pesu Mount Everest ja kõige paremal juhul on see isegi juba sorteeritud.

Nii et noh, relativeerime ja pigistame selle testosteroonipuude koha pealt silma kinni jälle.

Thursday, 13 April 2017

Hajameelsuse tipp ehk maailma parim pesuvahend

Jõudsime Eesti-reisilt koju ja panin pesu pesema. Laste asjad suht mustad, sest lapsed said täiel rinnal maaelu rõõme nautida - maapinnal püherdada, puuriida ja puu otsa ronida jne.
Sai pesu pärast kuivatisse ka juba pandud.

Täna hakkasin uut pesulaari masinasse toppima ja leidsin masina pealt pesupalli pesuvahendiga. See terve masinatäis Eesti-pesu sai siis ilma vahendita pestud.

Suht hea tulemus, kusjuures. Ainult mullased dressipüksid on põlvede kohalt mustad ja valged sokid ka päris puhtaks ei saanud.

Edaspidi tulebki vist vähe puhtamat pesu ilma vahendita pesta. Tervislikum ja odavam ja loodussõbralikum ja... :P

Sunday, 2 April 2017

Täid

Olen täheldanud, et tänapäeval on täiteema vist pisut vähem tabu kui varem. Inimesed on targemaks saanud ja teavad, et täid ei ole mingite asotsiaalide ja muidu hügieeniprobleemidega inimeste probleem.
Ma ei tea, kuidas Eestis on, aga meil siin on kooliaasta jooksul ikka paar korda täialarm. See tähendab seda, et lastele on päevikusse kleebitud täipildiga kleeps - see tähendab, et lapsevanemad peavad oma laste pead üle kontrollima, vajadusel tegutsema ja päevikusse märkima, et teemaga on tegeletud.

Meil on täisid paar raksu ikka olnud. Kõige hullem oli plikal paar aastat tagasi - ma kammisin ikka mitukümmend täid juustest välja. Ei jäänud tookord lootma märja kammi meetodile täisid eemaldades vaid jooksin apteeki. Ma olen suht kindel, et tookord korjas tüdruk täid mängumaalt kostüümi seest üles (seal oli mitmeid kostüüme, mida sai selga ja ka pähe proovida).

Miks ma praegu täidest rääkima hakkasin? Sest avastasin poisi peast tingud. Õnneks on need surnud tühjad tingud. Mitu sentimeetrit peanahast eemal. Ilmselt viimase juukselõikusega tulid nähtavale. Veetsin siis pühapäeva õhtul meeldivalt aega tinge nokkides.

Pakkimine

Ma muidu ei ole väga kirglik inimene, aga vot pakkimist vihkan ma küll kirglikult!

Eriti, kui sihtkohas on Eesti vahelduv kevadilm ja lisaks enda asjadele tuleb pakkida ka kahele lapsele riideid kaasa. Väkk!

Saturday, 1 April 2017

Philips Lumea Essence - unboxing ja esimesed muljed



Ma olen suht original karvamari. Proovinud olen kõike: raseerimine, epileerimine (Brauni väike nunnu piinamasin), vahatamine (nii kodused roll-on ja Veet Spa Wax variandid kui salongs roll-on vaha ja Lycon vahaga), kreemid (kunagi pubekaeas proovitud, enam sellist keemiat ei tarbiks) ja viimasena laser.

Pikalt ei hakka pajatama, aga no kõige efektiivsem on muidugi see laserivariant. Kuna see aga suht kallis, siis ei saa kogu keha üle käia. Piirdun esialgu bikiinipiirkonna ja säärtega.

Nüüd aga avanes võimalus proovida Philips IPL-masinat, kodukasutuseks mõeldud. IPL-i saab salongides ka teha - maksab vähem, kui laser, aga tulemus ei ole nii pikaajaline (laser on suht permanentne; aeg-ajalt tuleb järelhooldust teha).

Nojah, Lumea Essence siis. Suht selline lihtne variant, ilma kellade ja viledeta. Neil on keerulisemaid-kallemaid ka, aga no anti selline. Mis siin ikka vinguda.
Ideaalis võiks akuga olla, aga kuna juhe on suht pikk, siis saab hakkama.

Unboxing


Kõigepealt, väike unboxing:



Lumea äpp ja esimene proovikas


Proovisin siis kohe ära ka. Kuna väga palju aega polnud, siis reied jäid ära, võtsin kaenlaalused ette.
Enne tuleb olemasolevatest karvadest lahti saada - raseerida, vahatada, epileerida, oma valik. Peaasi, et nahk ärritunud poleks, siis oleks hea 48 tundi oodata enne IPL-itamist.
Ma raseerisin juba hommikul, nii et olin kohe valmis.

Telefoni saab ka äpi tõmmata, Philips Lumea oma. Seal on veits juttu IPL-i kohta ja vastava piirkonna kohta ka lühidalt. Et mida teha ja milline "välgu"-tugevus valida. Kasutusjuhend on soovitav läbi lugeda, sest äpis on hästi kokkuvõtlikult kõik.

Tore on see, et äppi saab kirja, millal mingit piirkonda IPL-itasid ja millal siis uuesti tuleb teha. Telefon anna märku ka, kui õige kuupäev lähenema hakkab (saad ise valida, kas päev enne või samal päeval või...).

Iseenesest midagi keerulist polnud. Kaenlaaluste jaoks on peegel suht soovituslik, eksole. Nii et kobisin vannituppa peegli ette. Juhe seina, sätted paika (ma proovisin nii tugevust 4 kui 3). Ja noh, nupule vajutus ja masina edasiliigutamine ja kogu moos. Valus ei ole, aga selline tugev välgusähvatus käib vastu nahka ja hästi kuum on. Mõne koha peal kuumem, kui teise koha peal. Kuigi sätted olid samad (ma ühe kaenlaaluse tegin 4ga ja siis vahetas 3 peale, sest 4 tundus palju olevat).

Pärast mingit nahaärritust ei tekkinud, lihtsalt kaenlaalused kuumasid veits. Talvel peaks eriti mõnna olema :P

Ega nüüd pole muud, kui tuleb need reied ka ette võtta ja siis 2 nädalat hinge tõmmata ja uuele ringile.

Tuesday, 21 March 2017

Osalesin jooksuvõistlusel. Tänavajooks, 10 kilomeetrit. Elu parimad 10 kilomeetrit - jooksin 15 minutit kiiremini kui eelmisel aastal samal võistlusel. Olin enda üle uhke.

Väntasin (rattaga) kodu poole ja möödusin kohast rajal, kust oli finišini umbes 1,5 km. Mööda tänavat tuli võistluse viimane osaleja. Jooksja ja tema saatja. Jooksja oli kinnitatud mingitsorti käimisraami külge, millel olid suured jalgratta rattad all. Aeglaselt sättis ta jala jala ette ja liikus visalt edasi. 

Mu uhkusetunne oma saavutuse üle kahanes hetkega poole väiksemaks.

Saturday, 18 March 2017

Kappide koristamine on tänamatu töö. Raiskad 3 tundi oma elust, saad kapid korda, paned uksed kinni... Vaatad siis rahulolevalt toas ringi ja näed, et mitte midagi pole muutunud. Raisk, ma ütlen.
Ja mees tuleb koju ja vaatab, et ma pole siin 3 tunniga isegi sööki valmis teinud :P

Friday, 17 March 2017

Algus... või hoopis keskpaik?

Tunnete uue blogi värsket lõhna?

Mina veidike tunnen.

Leidsin paar päeva tagasi üles oma vana blogi, üle 10 aasta tagasi alustatud. Siis, kui kodumaa mulla jalgadelt pühkisin ja välismaale mugavuspagulaseks tulin. Kallimaga koos ühes riigis  (ja veel parem, ühe katuse all) on ju oluliselt mugavam elada, kui teine-teisest 2000 km kaugusel.

Nüüd, üle 10 aasta hiljem, on üsna veider lugeda, millised probleemid tookord olid. Nii mul inimesena kui mul immigrandina.
Paljud asjad pole enam üldse olulised, aga paljule ei pööra enam tähelepanu. Palju on muutunud loomulikuks.

Ka Eesti on minu jaoks muutunud. Järjest vähem on seda, mida igatsen ja järjest rohkem on seda, mis on võõras, harjumatu, lausa kummaline või nõme.
Uus kodumaa on muutunud koduseks. Ikkagi üle kolmandiku elust siin elatud.

Kui ütlen, et lähen koju, mõtlen oma kodu. Seda väikest ridamaja pika kitsa aiaga ühes väikeses välismaa linnas. Seda, kus ma elan oma abikaasa, kahe lapse, jäneste, kanade ja hamstritega.

Ja naabritega, sest ka väikeses välismaa väikelinnas võib olla elu kui Mustamäel: "Naabrite rõõmudes olen nüüd osanik olgu seal pidu või pulm".
Pulma, tuleb aus olla, pole küll veel olnud ja pidudega õnneks ei liialdata kummalgi pool meie seinu.