Monday, 19 November 2018

Raseda naise keha on kole

Jõudsin laupäevase lehe lugemisega nädalavahetuse lisa juurde. Seal oli artikkel 3 kohalikust “staarist”, kes kõik last ootavad ja tähtaeg samal päeval on. Kõigi kolme jutust kajas läbi, kui halvasti nad end praegu tunnevad oma keha pärast.
Olen seda varemgi täheldanud, et naised end raseduse ajal koledana tunnevad, paksuna, ei suuda leppida keha muutustega jne.

Mul ei olnud sellega üldse probleeme. Tundsin end raseduse ajal hästi, paremini kui tavaliselt. Kehaga toimuv oli kuidagi loomulik ja vabandatav. Näiteks raegu tunnen, et pean hädasti vähemalt 5 kg uuesti alla võtma ja vöökohast on pekki vähemaks vaja jne. Teise raseduse ajal võtsin 20 kg juurde ja tundsin ennast ülihästi. Mitte füüsiliselt - ikka oli sada häda ja siit valutas ja sealt ja iiveldama ajas ja kui iiveldus läbi sai, siis kõrverama jne.
Aga need 20 kg ei olnud probleemiks. Viiemeetrine kõhuümbermõõt ei häirinud.

Huvitav, kas naistel, kes muidu oma kehaga väga rahul, on raseduse ajal raskem? Ja kas neil, kellel on muidu suva on ka raseduse ajal suva? Või pooe seal üldse mingit reeglipära...

Saturday, 10 November 2018

Aasta beautyfail

Ostsin endale kulmuvärvi. Sellise ajutise. Kannad geeli kulmudele, lased 20 mintsa mõjuda ja terve päev muretu. Või siis hoiad paar tundi ja peaks paar päeva korras olema. See eeldab geelvärvi kulmudelt eemaldamist, lihtsalt tõmbamise näol. Olen mõned korrad kasutanud, teeb, mis lubab.

Täna mõtlesin, et teeks jälle kulmud pähe. Kandsin hommikul geeli kulmudele. Geel on suht tume võrreldes lõpliku värviga, kulmud jäävad üsna tumepruunid, peaaegu mustad, kui geel on kulmudel.

Natuke pärast lõunat tuli mul meelde ka, et geel on kulmudel.

Olin selleks ajaks jõudnud ära käia lapse muusikakoolis õpetajaga rääkimas, raamatukogus ja pagaripoes. Õnneks ei olnud kulmud veel kooruma hakanud - ükskord kodus väga palju nägu liigutades hakkas geel ühest otsast lahti lööma ja rippus siis naljakalt kulmu küljes. Vähemalt mõtlevad meie küla inimesed nüüd, et mul on kummaline maitse, mitte mingi kahtlane pidalitõbi.

Siit muidugi ka moraal, et tasub ikka enne kodust väljaminekut end korralikult peeglist vaadata ka.

Monday, 29 October 2018

Lapse sünnipäev


Juhtus vahepeal nii, et üks lastest sai 9.
Sünnipäevade tähistamisega on meil nii, et oleme suht laisad olnud. Mehe pere (vanavanemad, onu-tädi pere ja ristivanemad) ja teine pidu laste koolikaaslastega. Kuna meil elamine üsna väike, siis palju rahvast ei mahugi. Samas tahaks muidugi oma sõbrad ka kutsuda, nii et tuleb vist end kokku võtta ja ka 3. pidu plaani võtta.

Kuidagi on nii kujunenud, et õhtul enne tähtsat päeva kaunistab isa toa ära. Kummalegi lapsele teeb ka väiksed pakikesed, kus sees nt küpsis. Riputab üles lipukeste vaniku ja puhub täis õhupallid.

Minu osa on kingituse eest hoolt kanda. Enamasti siis midagi sellist, mida laps tahtnud on.

Sel aastal sai ta Playmobili komplekti. Playmobili vastu tekkis tal huvi paar aastat tagasi. Umbes sel ajal, kui olin otsustanud, et sorteerin Playmobili ära ja müün maha, sest kumbki laps selle vastu huvi üles ei näidanud. Tüüpiline, eksole. Kuna noorem nüüd sellega mängib, siis on sünnipäevadeks ja jõuluks mõned komplektid juurde saanud. Ega tal eriti suuri soove pole, peaasi, et komplektis mõni hobune oleks :D

Tuesday, 29 August 2017

Kõik on uus septembrikuus

Nagu ikka märkan üllatusega, et suvi on otsa lõppenud.

Puhkus on ammu läbi, aga kuna kodutöö tegemise asemel olen iga päev kontoris käima pidanud, on aeg mööda lennanud. Jube väsitav tegevus see iga päev tööle minek :P Kodus pole midagi teha jõudnud peale uue riidekapi kokkukruvimise ja ülespaneku.
Ok, riidekapp on understatement - tegu Ikea Pax-süsteemi kappidega, natuke üle 3 m kappe koos erinevate riiulite ja sahtlite ja maeiteamillega. Mõned päevad võttis see kokkukruvimine aega ja täitmine ka omajagu.

Aga kohe on 1. september ja lapsed (ja mees) lähevad jälle kooli.

Kooliminek Belgias erineb kooliminekust Eestis.

Esiteks on 1. september täiesti tavaline koolipäev. Ei mingeid pidulikke riideid, lilli õpetajale, aktust... Hommikul kooli ja kogu trall läheb täie hooga lahti. Eks ikka väikese soojendusega rääkides koolivaheajast ja eelootavast kooliaastast, aga ikkagi.

Lapsevanemana on uueks kooliaastaks ettevalmistusi üsna vähe. Eks mõned siin käivad mitu kuud mööda poode ja ostavad riideid ja kingi kokku jne, aga ma vaatan seda jooksvalt. Lapsed kasvavad nii ettearvamatult, et ma midagi väga kaua ette küll ei varu.

Seekord piirdusid mu ettevalmistused uute kekajalanõude ja tüdrukule uute sügiskingade ostuga. Ahjaa, poisile said uued valged sokid ka ostetud. Nimelt nõuab tema kekaõps valgeid sokke. Mhm, aasta on 1960.

Üldiselt on kooliga nii, et vihikud-töövihikud-õpikud saavad lapsed koolist. Tunnis kasutatavad kustukummid ja pliiatsid samuti. Lapsevanem võib osta väikse komplekti värvipliiatseid ja vildikaid ja ergonoomilise tinteka. Mõni õpetaja küsib ka mappe, kuhu töölehed vahele panna. Ja väikseid karpe, kuhu arvutuskaarte ja tähekaarte sisse panna.

Kehalise riided peab ka lapsevanem muretsema - mustad lühikesed spordipüksid ja t-särk (saab muretseda koolist). Alates 4. klassist ka valged sokid :P Ja jalanõud ja kekakott.
Ujumisriideid on ka vaja.

Aga igasugu muu kraam nagu värvid ja värvipaber ja igasugu sellised asjad tulevad koolist.

Koolikotiga on meil ka lihtne - mõlematel on siiani kasutuses Herlitzi kott, mis 1. klassi minekuks ostetud sai. Poiss läheb 5. klassi, aga pole veel soovi avaldanud uue koti ostuks ja hädavajadust ka pole, sest kott on veel väga hea seisus. Ma kahtlustan, et me saame selle vb isegi teisele ringile lasta pärast oma last.

Nii te meie oleme kooliaasta alguseks valmis.

Teine dimensioon

Suvi on jälle mööda lennanud. Ja suvi tähendab meie peres aega, kui jälle natuke pikemalt Eestisse lähme. Paar nädalat on meie tavaline taks, pikemalt me pole.

Sel aastal oli natuke teistsugune käik, sest käisime ka "pärisvälismaal" ehk siis tegime kiire treti Helsingisse. Ma ise olen kunagi ammu-ammu Helsingist läbi sõitnud, teised polnud üldse käinud.

Kuna vanematekodu on Tallinnast kaugel, siis läksime Helsingisse päev pärast Tallinnas maandumist. Laevaga sinna, üks öö kohapeal ja laevaga (öö laevas) tagasi.

Helsingis veetsime öö ühes väga toredas AirBnB's. Oli parasjagu suur 3 täiskasvanule ja 2 lapsele. Hotelli on sellise kambaga juba üsna keeruline (ja kallis) leida.

Helsingi kesklinna kant, kus me olime, oli mõnus ja üsna vaikne. Suvi vist. Käisime ühel õhtul saarte vahel paadiga sõitmas ja õhtusööki nautimas ja järgmisel päeval käisime loomaaias. Ka paadiga. Vahepeale jäi väike tuur Helsingi kesklinnas.

Vabalt oleks võinud paariks päevaks jääda.

Tagasiteel saime ära kaeda ka selle "kruiisi", millest olen alati kuulnud räägitavat. Laevas pidavat kõva pidu olema jne. Mis mulle põhiliselt silma jäi, olid igal pool peatäit väljamagavad inimesed. Laev lahkus kella 18 paiku ja pool tundi hiljem töllerdas juba laeva peal kõvasti purjus tegelasi. Mõned tunnid hiljem neist mitmed juba magasid kuskil.
Läksime vaatasime meelelahutuskohad ka üle. Ühes pubis mängis soomlane kitarri ja laulis, suuremas baaris esines soome ansambel (naine laulis inglise keeles nii koleda aktsendiga, et...).
Tantsuplatsil olid paar paari ja punt tantsivaid naisterahvaid. Ümberringi laudade ääres poolpurjus mehed, kes tantsivaid naisi piidlesid. Sabad baaris olid suht pikad.

Me, vanad pensionärid, otsustasime virgin kokteilide kasuks. Reisiväsimus oli juba piisav, ei hakanud keha alkoga mürgitama. Polnud nagu isugi.
Kella 23ks laekusime kajutisse ja pugesime põhku.
Nii raju pidu oligi!

Võib-olla hiljem tuli ka laevabaaris peole elu sisse. Kui nõrgemad juba langenud olid ja ainult tugevamad lakkujad ellu olid jäänud. Ausalt, meie ja baaridaamid-baarmenid olime vist kõige kainemad inimesed seal baaris. Ma vist pole enam harjunud ka sellega, et pittu minnes tuleb nosu täis tõmmata ja enne tantsuplatsile ei minda, kui paar jooki hinge all.

Pärast Helsingit olime põhiliselt maakad. Lastel mõnus. Ilm oli küll kehvapoolne, aga seda kompenseeris maasikakogus, mille sisse sõime. Jaheda suve tõttu sattusime täpselt maasikate tippajal Eestisse - tavaliselt on sel ajal hooaeg juba suht läbi. Mu lapsed pole vist näinudki, kuidas 5-kiloste alustega maasikaid koju tassitakse. Meil siin maasikad 500 grammi kaupa plastikust karbikestesse pakendatud ja üsna kallid, 20 kilo kaupa ikka ei osta.

Käisime ka maanteemuuseumis ja külas, aga olime üsna kodused.

Mina tegin endale ka ühe päris-Tartu-päeva. Olen juba tükk aega mõelnud, et tahaks lihtsalt üksi mööda Tartut konnata ja teha näo, nagu see oleks ikka veel minu linn.
Nüüd oli vaja Supilinnas tuttava juures käia ja kuna mees pidi kesklinnas olema, siis jätsime auto kesklinna ja läksin jalgsi supikasse. Nii nagu vanasti. Raekoja tagant läbi, ülikooli eest läbi, Kloostri tänavast alla, Herne poest pudel limpsi kaasa ja mööda Herne tänavat tahapoole. Meie endisest kodust mööda.

Tunne oli imelik. Kõik oleks nagu nii, nagu vanasti, aga mitte miski pole nii, nagu vanasti. Meie maja oli küll nii, nagu vanasti. Mu vanemad kolisid päris mitu aastat tagasi supikast ära maale, aga majas pole suurt midagi muutunud. Ainult mõned voodrilauad välja vahetatud. Üks kolimise põhjustest tookord oli, et maja vajas remonti ja neil ei olnud selleks raha. Reaalsus on aga see, et iga korteriomanik on oma korteri korda teinud, aga maja ümber laguneb. Hädasti oleks vaja soojustada, uued korstnajalad, kelder ja vundament korda, aga seda pole tehtud. Nii et selles mõttes mul ei ole kahju, et vanemad ära kolisid. Ühel hetkel hakkab see maja suuri summasid nõudma. Eriti, kui remondiga veel mõned aastad venitatakse.

Mul on ses mõttes hea meel, et ma enam Eestis ei ela. Sest kui ma elaks, siis tahaks elada Tartus ja kui ma Tartus elaks, siis tahaks elada supikas. Aga vaevalt ma Eestis töötades endale supikas elamist lubada saaks.

Igatahes tuleb mul Eestis käes peale alati selline imelik teise dimensiooni tunne. Nagu oleks kuskil teises maailmas ära käinud. Ja kuigi juba 12 aastat Eestist eemal, ei ole ma sellega veel ära harjunud. Võib-olla kui kord kuus Eesti vahet käiks, oleks teisiti, aga ma nii tihti ei käi.

Lastel oli tore, harjutasid kõvasti eesti keelt ja puu otsa ronimist. Saunast tiiki hüppamist ja heinapallide peal ronimist.




Tuesday, 4 July 2017

Märk integreerumisest?

Facebooki eestlaste grupis ikka aeg-ajalt leidub inimesi, kes otsivad mõnda eestlast, kes pakuks iluteenuseid või muud. Sest kohalikud ju ei oska. 
Ma ei ole sellest halast kunagi aru saanud. Mis mõttes kohalikud ei oska? Kogu Brüsseli (või Belgia?!) peale ei ole ühtegi juuksurit, kes oleks sama hea, kui Eesti juuksur?

Kas Eestis ongi nii, et lähed esimese suvalise juuksuri juurde ja ta teebki kohe kõik täiesti perfektselt, nagu sa tahad? Ma kahtlen selles. Ma käisin Eestis erinevate teenusepakkujate juures ja ikka oli nii, et üks oli hea, teine vähem hea. Lõpuks mingi aja peale pärast testimist leidsid selle ühe, kelle juurde jäid käima.

Belgiasse tulles tuli see otsimisperiood lihtsalt jälle ette võtta. Käia ühe juures, käia teise juures, vaadata hindu ja teenuse kvaliteeti...

Aga millegipärast paljud tulevad siia, käivad ühe juuksuri/küünetehniku/maniküürija juures, saavad kehva kogemuse ja teevad sellest järelduse, et belglased ei oska. Ja noh, et kui oleks nüüd ÜKS eesti tüdruk, kes seda teenust pakuks, siis läheks kohe sinna. Huvitav, kas rahvus on garantii, et töö on hea? Aga mis siis, kui see üks eestlasest teenusepakkuja kehva tööd teeb?

Ma olen oma siinelatud aja jooksul suutnud leida 2 head juuksurit, kelle püsiklient olen olnud. Hea küünetehniku ja hea vahatamissalongi. Hea perearsti, hea hambaarsti, hea günekoloogi. 

Kui paljud Belgia eestlased Eestis käivad arsti ja juuksuri juures ja ilusalongis, siis ma, lollike, teen need asjad ära enne Eestisse minekut. Juuksuris on juba käidud ja pediküüris käin ka enne ära :D

See on vist jälle üks märk sellest, et ma olen integreerunud või teel sinnapoole.

Thursday, 29 June 2017

Jess, vedas!

Venitasin eile magamaminekuga nii kaua, kui võimalik. Venitamistaktika tulemusel sai lõpuks isegi mitu pesukorvitäit puhast pesu ära sorteeritud.

Aga ei jäänud midagi üle, magama tuli lõpuks ikkagi minna.

Kartsin hirmsasti, te äkki näen öösel unes grillipidu ja hommikuks on mõni sõrm vähem või nii... läks õnneks. Kõik ihuliikmed on alles ja midagi veidrat ei juhtunud. Või vähemasti ma ei tea, et oleks juhtunud :P