Tuesday, 4 July 2017

Märk integreerumisest?

Facebooki eestlaste grupis ikka aeg-ajalt leidub inimesi, kes otsivad mõnda eestlast, kes pakuks iluteenuseid või muud. Sest kohalikud ju ei oska. 
Ma ei ole sellest halast kunagi aru saanud. Mis mõttes kohalikud ei oska? Kogu Brüsseli (või Belgia?!) peale ei ole ühtegi juuksurit, kes oleks sama hea, kui Eesti juuksur?

Kas Eestis ongi nii, et lähed esimese suvalise juuksuri juurde ja ta teebki kohe kõik täiesti perfektselt, nagu sa tahad? Ma kahtlen selles. Ma käisin Eestis erinevate teenusepakkujate juures ja ikka oli nii, et üks oli hea, teine vähem hea. Lõpuks mingi aja peale pärast testimist leidsid selle ühe, kelle juurde jäid käima.

Belgiasse tulles tuli see otsimisperiood lihtsalt jälle ette võtta. Käia ühe juures, käia teise juures, vaadata hindu ja teenuse kvaliteeti...

Aga millegipärast paljud tulevad siia, käivad ühe juuksuri/küünetehniku/maniküürija juures, saavad kehva kogemuse ja teevad sellest järelduse, et belglased ei oska. Ja noh, et kui oleks nüüd ÜKS eesti tüdruk, kes seda teenust pakuks, siis läheks kohe sinna. Huvitav, kas rahvus on garantii, et töö on hea? Aga mis siis, kui see üks eestlasest teenusepakkuja kehva tööd teeb?

Ma olen oma siinelatud aja jooksul suutnud leida 2 head juuksurit, kelle püsiklient olen olnud. Hea küünetehniku ja hea vahatamissalongi. Hea perearsti, hea hambaarsti, hea günekoloogi. 

Kui paljud Belgia eestlased Eestis käivad arsti ja juuksuri juures ja ilusalongis, siis ma, lollike, teen need asjad ära enne Eestisse minekut. Juuksuris on juba käidud ja pediküüris käin ka enne ära :D

See on vist jälle üks märk sellest, et ma olen integreerunud või teel sinnapoole.

Thursday, 29 June 2017

Jess, vedas!

Venitasin eile magamaminekuga nii kaua, kui võimalik. Venitamistaktika tulemusel sai lõpuks isegi mitu pesukorvitäit puhast pesu ära sorteeritud.

Aga ei jäänud midagi üle, magama tuli lõpuks ikkagi minna.

Kartsin hirmsasti, te äkki näen öösel unes grillipidu ja hommikuks on mõni sõrm vähem või nii... läks õnneks. Kõik ihuliikmed on alles ja midagi veidrat ei juhtunud. Või vähemasti ma ei tea, et oleks juhtunud :P

Wednesday, 28 June 2017

Kool (peaeagu) läbi

Kooliaasta kestab sel aastal 1. septembrist 30. juunini. Peaaegu. 2 hommikust tipptundi veel ja võib hinge tõmmata.

Eile olid arenguvestlused ja anti tunnistus. Hinnatakse protsendisüsteemis ehk siis 100-palli süsteemis. Mulle meeldib, sest annab natuke parema pildi kui 1-2-3-4-5 süsteem. Lisaks on tunnistusel kirjas klassi keskmine. Ja antakse siis viimase veerandi ja aasta tunnistus. Kehaline kasvatus, usuõpetus ja ujumine on eraldi lehe peal. Ahjaa, ja tunnistus on iseenesest A4 paberilehed kausta vahel. Ei midagi udupeent. Lihtsalt informatiivne.

Arenguvestlusi on aasta jooksul rohkem kui üks. Vähemalt 2, kui probleeme on, siis ka rohkem.

Meil üldiselt probleeme pole. Lastel on hinded head, eriti matas ja keeles. Suuremaga on nüüd väike probleem tekkinud. Loodusõpetusest laekust ta paar korda ikka eriti jõleda kontrolltööga koju - oli õppimata. See on siis teema, millega järgmisel kooliaastal põhjalikumalt tegelema peame.

Makes sence, sest tüüp on viimasel ajal järjest lohakam ja üsna pohhuist. Tööd teeb niipalju, kui vaja, mitte kriipsugi rohkem. Eile palusin tal oma köögis laadiva hambaharja tagasi vannituppa viia. Mida ta tegi? Mhm. Viis hambaharja vannituppa ja jättis laadija kööki. Sest ma ju ütlesin, et hambahari tuleb vannituppa viia, ma ei öeldnud sõnagi laadija kohta.
#peksapeagavastuseina

Järgmisel aastal lubasin talle ka eesti keele tunde andma hakata. Grammatikaga olen siiani venitanud. Sest noh, see eeldab ka minupoolset tööd. Töölehti otsida jne. Ülikoolis sai seda kõike tehtud, aga nüüd on mul siin üks kakskeelne laps, mitte puhtalt eestikeelne laps. Nii et peab vist mõne noorema klassi ainekava ette võtma.

Või uurima, milline valik on olemas eesti keelt võõrkeelena õppivatele lastele... samas see pole ka päris 100% õige valik, aga eks tuleb midagi vahepealset genereerida.

Mingit pidulikku kooliaasta lõpetamist meil siin pole (alustamist ka mitte - 1. septembril minnakse kooli ja kogu lugu). Viimane päev on poolik koolipäev, kell 12.05 saavad lapsed koju (tavaline koolipäev kestab 15.30ni, kolmapäeviti on 12.05 lõpp).

Siis algab puhkus. Meie perel on õnn, et isa on õpetaja mis tähendab, et pole muret, mida suvel lastega teha. Üksi ei jäta siin sellises vanuses lapsi keegi. Alla 12-aastaseid üldjuhul ei jäeta üksi kojugi või lasta kodust üksi kuhugi välja. Erandeid muidugi on.

Meie lapsed lähevad mõlemad suvel ka laagrisse, Ja vahelduse (ja isa närvide säästmiseks) ka "mänguväljakule". Kuna enamik vanemaid endale 2 kuud puhkust lubada ei saa, tuleb need lapsed ju kuhugi saata. Paljud ei saa ka vanavanemate peale loota ja siis ei jäägi muud üle, kui lapsed kooli lõppedes organiseeritud mänguväljakule saata.
Need on üldjuhul linna/omavalitsuse poolt organiseeritud (aga on ka erandeid). Lastel hoiavad silma peal teismelised kasvatajad, kes niiviisi suvel taskuraha teenivad.
Lapsed saab hommikul viia ja õhtul neile järele minna. Lõunaks võib nad koju viia (kel võimalik) või siis jäävad sinna ja söövad kaasapandud võikusid.

Mul veab. Saan kogu suvepuhkuse aja rahulikke hommikuid nautida. Kui tööle minema pean, ärkan rahulikult, sätin end valmis ja tõttan rongile. Ei mingit küsimust kus lapsed ja mis lapsed ja kas kõik asjad kooliks on kaasas jne.

Imelik unenägu

Nägin täna öösel und - mul oli näts suus, aga nätsul polnud enam maitset. Ärkasin ja panin nätsu öökapile. Uuesti und oodates imestasin, et kuidas ma nüüd siis nätsuga magama läksin.

Hetk hiljem tundsin, et ühte kõrvatroppi pole kõrvas. Otsisin padja alt, igalt poolt voodist. Ei leidnud.

Kuni turgatas... see näts öökapil, see näts polegi üldse näts! See oli mu kõrvatropp! (kasutan vahast/parafiinist kõrvatroppe). Mismoodi see öösel suhu sai!

Ma ei julge täna magama jäädagi. Jumal teab, misasja ma veel kõik öösel teen, kui ma juba kõrvatroppe suhu topin.

Saturday, 24 June 2017

Vot sulle säh!

Tüüpiline...

Planeerid mitu nädalat Ikea kodulehel riidekappi (Pax, seal saab ise oma jubinad valida). Poole kuu pealt avastad, et kuu lõpuni on soodukas 15%, mis tähendab, et enne kuu lõppu tuleb poes ära käia ja kapp ära tuua.

Paned ainukese vaba laupäeva enne kuu lõppu kinni (lükkad seetõttu tagasi töökaaslase küllakutse). Ja siis selgub eelmisel päeval, et mehel on selg blokeerunud ja temast pole mingit kapiostjat. Kuna riidekapp on nii suur (2,36 m kõrged kapid) ja kokku on kogu kappi üle 300 kilo, ei saa ma ka üksi seda toodud. Ühtegi tuttavat ei taha nii lühikese etteteatamisega tüüdata.

Ok. Otsustate, et kuna kapil on allahindlus, siis võib selle allahindluse eest kapi koju tuua lasta. 129 euro eest. Ongi vähem vaeva - tuleb vaid hoolitseda, et õigel päeval piisavalt parkimisruumi maja ees on.

Lähed Ikeasse kohale ja selgub, et ühte kapi osa neil pole ja ei tule ka, sest see võeti tootmisest maha! Ja kogu Belgia peale ei ole seda enam üheski teises Ikeas ka. Hollandi Ikeas pole seda isegi kodulehel enam näha.

Halleluuja!

Kuna sinna kapiossa olid planeeritud kõik minu t-särgid ja spordiriided ja sokid ja alukad ja... no ilmselgelt tundus see poes olles täitsa maailmalõpulähedase asjana.

Kodus pisut rahunedes jõudsin selleni, et mul on valida - kas väiksem kapp või siis võtan selle ühe kapiosa teist värvi. Pigem see viimane siis vist. Aga kuna me JUST tulime Ikeast, siis me sinna niipea tagasi ei lähe. Loodetavasti nad nüüd seda valget värvi kapiosa ei võta tootmisest maha enne, kui me sellele järele jõuame...

Jaanipäev Belgia moodi


Pidasin ka jaani. Alks oli olemas - Mom gin koos Fever-Tree toonikuga. Seltskond oli ka, raamatu näol :P Mees oli voodis pikali, sest selg valutas ja lapsed sai magama aetud, sest kuumaperiood ja kooliaasta lõpusirge on nad ära väsitanud.
Varutud oli ka üks puuhalg, millele tuli otsa panna, aga kuna tuul oli tugev jäi see ekstreemsus tegemata.

Sõbranna (meie küla teine eestlane) käis ka korra külas.

Nagu järeldada võite, mingeid suurejoonelisi jaanipäevapidustusi Belgias ei toimu. Ja sel aastal esmakordselt ei korraldanud ka Eesti Selts midagi. Varasematel aastatel on ikka midagi korraldatud, kasvõi lätlastega kahasse. Aga aus olles pole mind enam tõmmanud sinna pidudele. Kauge minna ja...

Mu esimene jaanipäev Belgias ajas selle lati ka nii kõrgele, et ohohooo. Tookord oli suur pidu kuskil maal, palju rahvast, hea laud, suur lõke ja Eestist kohale lennutatud Rock Hotel. Vot see oli Jaanipidu suure algustähega.
Hiljem selgus, et minu jaoks tundmatute inimeste hulgas oli päris palju tulevasi kolleege. Kes teab, ehk oli seal ka mõni mu praegune kolleeg - pole jutuks võtnud töö juures.

Järgnevatel aastatel oli veel paar tõsisemat pidu - Tuberkuloited käis ja Ska Faktor. Viimane oli minu jaoks tookord tundmatu pidu, aga muusika oli nii äge, et ostsin endale CD. Siiani kuulan aeg-ajalt.

Paar korda olen töökaaslastega väikese jaaniistumise teinud, aga üldiselt tundub, et enamik vist ei tee jaanipäeval midagi erilist. Igatahes mitte midagi nii suurejoonelist kui Eestis.

Ja noh, kuna tegu oli reede õhtuga pärast tihedat töönädalat ei olnud ka endal isu midagi orgunnima hakata nii et nii ta siis jälle läks.

Mu lapsed ei teagi, mis tõeline jaanipidu on. Kuna kool kestab meil siin juuli lõpuni, siis ei saa neid Eestisse jaaniga tutvuma ka viia.

Tuesday, 20 June 2017

Kaoot tegutseb

Jube raske on elada, kui oled kaootiline inimene. Aga samas armastad korda. Ja no ei maksa öelda, et õpi (end) paremini organiseerima või muud taolist, sest see kõlab umbes samamoodi nagu öelda jalutule, et õpi kõndima.
See lihtsalt ei ole võimalik!

Ausalt! Ma olen andnud endast parima. Ma olen lugenud organiseerimisteemalisi artikleid, ühe raamatu, vaadanud youtube'i videosid ja surfanud tunde Pinterestis. No millest me räägime, ma ei suuda isegi oma Pinteresti korralikult ära organiseerida :D

Kusjuures lapsevanemaks olemise juures on see tõsine puudus. Sest lastega seoses on ikka igasugu asju vaja orgunnida ja meeles pidada ja ära teha...

Olen proovinud igasugu märkmike-variante ja bullet journalit ja nüüd hetkel olen Filofaxi juures. Elan ettekujutusega, et ma saan selle pidamisega hakkama. Et ma ei unusta sinna vaadata või tähtsaid asju sinna kirja panna. Et mul on see kogu aeg kaasas. Noh, juba on vahepeal mõned nädalased pausid olnud, aga ma ikka üritan. Motiveerib ka see, et ei asi ei muutu igavaks - saab igasugu toredaid vahelehti vahele panna ja nii.

Igasugu tähtsad kokkusaamised ja muu saab Google'i kalendrisse kirja ja seda näeb mees ja näen mina tema oma. See oli üks põhjus, miks ma talle poolvägisi nutitelefoni ostsin - ma olin tüdinud sellest, et ta alatasa helistas ja uuris, kas meil selleks või tolleks kuupäevaks on midagi planeeritud või siis sõnumi saatis, et pangu ma tolle kuupäeva peale too sündmus kirja. Ma ei suuda omi asjugi õieti hallata!
Aga kuna sinna kalendrisse mingeid pikemaid jutte kirja panna on ebamugav, siis peab kõrval olema ka mingi paberversioon. Mulle muidu paber meeldib ka. Kuidagi päris ja ehe. Ja noh, lastega saadetakse koolist pidevalt mingeid A4 formaadis tähtsaid pabereid koju ja neid on ka hea Filofaxi vahele susata. Ostsin spets auguraua selle jaoks ja panen tähtsa lehekese (nt klassiekskursiooni või spordipäeva jutuga) õige nädala vahele.

Siiani toimib jube hästi. Olen seda süsteemi harrastanud isegi võibolla et kuu aega :P

Oeh. Ma vahel olen kohe väga kade hästi organiseeritud inimeste peale. Kel kõik on korras - nii elamises kui peas ja märkmikus ja kalendris...

Aga ainult 1,5 nädalat veel ja saabki kool läbi. See tähendab, et mul on kohe oluliselt vähem meeles pidada.
Või oot, siis on vaheaeg ja lastele igasugu tegevused planeeritud, et nad vaest isa kodus hulluks ei ajaks.

Ja 2 nädalat veel ja peab hakkama asju pakkima ja reisima. Seda ma jälle vihkan. Pakkimist kohe eriti. Reisi peale teen endale alati väikse voldiku vajaliku infoga - tavaliselt kellaajaliselt ja kõik vajalikud andmed kirja ja aadressid ja transpordivahendid jne.
Võtab päris veits aega selline planeerimine, aga vähemasti reisi ajal pole stressi.
Kui ma selle voldiku kaasa märkan võtta, muidugi...