Tuesday, 29 August 2017

Kõik on uus septembrikuus

Nagu ikka märkan üllatusega, et suvi on otsa lõppenud.

Puhkus on ammu läbi, aga kuna kodutöö tegemise asemel olen iga päev kontoris käima pidanud, on aeg mööda lennanud. Jube väsitav tegevus see iga päev tööle minek :P Kodus pole midagi teha jõudnud peale uue riidekapi kokkukruvimise ja ülespaneku.
Ok, riidekapp on understatement - tegu Ikea Pax-süsteemi kappidega, natuke üle 3 m kappe koos erinevate riiulite ja sahtlite ja maeiteamillega. Mõned päevad võttis see kokkukruvimine aega ja täitmine ka omajagu.

Aga kohe on 1. september ja lapsed (ja mees) lähevad jälle kooli.

Kooliminek Belgias erineb kooliminekust Eestis.

Esiteks on 1. september täiesti tavaline koolipäev. Ei mingeid pidulikke riideid, lilli õpetajale, aktust... Hommikul kooli ja kogu trall läheb täie hooga lahti. Eks ikka väikese soojendusega rääkides koolivaheajast ja eelootavast kooliaastast, aga ikkagi.

Lapsevanemana on uueks kooliaastaks ettevalmistusi üsna vähe. Eks mõned siin käivad mitu kuud mööda poode ja ostavad riideid ja kingi kokku jne, aga ma vaatan seda jooksvalt. Lapsed kasvavad nii ettearvamatult, et ma midagi väga kaua ette küll ei varu.

Seekord piirdusid mu ettevalmistused uute kekajalanõude ja tüdrukule uute sügiskingade ostuga. Ahjaa, poisile said uued valged sokid ka ostetud. Nimelt nõuab tema kekaõps valgeid sokke. Mhm, aasta on 1960.

Üldiselt on kooliga nii, et vihikud-töövihikud-õpikud saavad lapsed koolist. Tunnis kasutatavad kustukummid ja pliiatsid samuti. Lapsevanem võib osta väikse komplekti värvipliiatseid ja vildikaid ja ergonoomilise tinteka. Mõni õpetaja küsib ka mappe, kuhu töölehed vahele panna. Ja väikseid karpe, kuhu arvutuskaarte ja tähekaarte sisse panna.

Kehalise riided peab ka lapsevanem muretsema - mustad lühikesed spordipüksid ja t-särk (saab muretseda koolist). Alates 4. klassist ka valged sokid :P Ja jalanõud ja kekakott.
Ujumisriideid on ka vaja.

Aga igasugu muu kraam nagu värvid ja värvipaber ja igasugu sellised asjad tulevad koolist.

Koolikotiga on meil ka lihtne - mõlematel on siiani kasutuses Herlitzi kott, mis 1. klassi minekuks ostetud sai. Poiss läheb 5. klassi, aga pole veel soovi avaldanud uue koti ostuks ja hädavajadust ka pole, sest kott on veel väga hea seisus. Ma kahtlustan, et me saame selle vb isegi teisele ringile lasta pärast oma last.

Nii te meie oleme kooliaasta alguseks valmis.

Teine dimensioon

Suvi on jälle mööda lennanud. Ja suvi tähendab meie peres aega, kui jälle natuke pikemalt Eestisse lähme. Paar nädalat on meie tavaline taks, pikemalt me pole.

Sel aastal oli natuke teistsugune käik, sest käisime ka "pärisvälismaal" ehk siis tegime kiire treti Helsingisse. Ma ise olen kunagi ammu-ammu Helsingist läbi sõitnud, teised polnud üldse käinud.

Kuna vanematekodu on Tallinnast kaugel, siis läksime Helsingisse päev pärast Tallinnas maandumist. Laevaga sinna, üks öö kohapeal ja laevaga (öö laevas) tagasi.

Helsingis veetsime öö ühes väga toredas AirBnB's. Oli parasjagu suur 3 täiskasvanule ja 2 lapsele. Hotelli on sellise kambaga juba üsna keeruline (ja kallis) leida.

Helsingi kesklinna kant, kus me olime, oli mõnus ja üsna vaikne. Suvi vist. Käisime ühel õhtul saarte vahel paadiga sõitmas ja õhtusööki nautimas ja järgmisel päeval käisime loomaaias. Ka paadiga. Vahepeale jäi väike tuur Helsingi kesklinnas.

Vabalt oleks võinud paariks päevaks jääda.

Tagasiteel saime ära kaeda ka selle "kruiisi", millest olen alati kuulnud räägitavat. Laevas pidavat kõva pidu olema jne. Mis mulle põhiliselt silma jäi, olid igal pool peatäit väljamagavad inimesed. Laev lahkus kella 18 paiku ja pool tundi hiljem töllerdas juba laeva peal kõvasti purjus tegelasi. Mõned tunnid hiljem neist mitmed juba magasid kuskil.
Läksime vaatasime meelelahutuskohad ka üle. Ühes pubis mängis soomlane kitarri ja laulis, suuremas baaris esines soome ansambel (naine laulis inglise keeles nii koleda aktsendiga, et...).
Tantsuplatsil olid paar paari ja punt tantsivaid naisterahvaid. Ümberringi laudade ääres poolpurjus mehed, kes tantsivaid naisi piidlesid. Sabad baaris olid suht pikad.

Me, vanad pensionärid, otsustasime virgin kokteilide kasuks. Reisiväsimus oli juba piisav, ei hakanud keha alkoga mürgitama. Polnud nagu isugi.
Kella 23ks laekusime kajutisse ja pugesime põhku.
Nii raju pidu oligi!

Võib-olla hiljem tuli ka laevabaaris peole elu sisse. Kui nõrgemad juba langenud olid ja ainult tugevamad lakkujad ellu olid jäänud. Ausalt, meie ja baaridaamid-baarmenid olime vist kõige kainemad inimesed seal baaris. Ma vist pole enam harjunud ka sellega, et pittu minnes tuleb nosu täis tõmmata ja enne tantsuplatsile ei minda, kui paar jooki hinge all.

Pärast Helsingit olime põhiliselt maakad. Lastel mõnus. Ilm oli küll kehvapoolne, aga seda kompenseeris maasikakogus, mille sisse sõime. Jaheda suve tõttu sattusime täpselt maasikate tippajal Eestisse - tavaliselt on sel ajal hooaeg juba suht läbi. Mu lapsed pole vist näinudki, kuidas 5-kiloste alustega maasikaid koju tassitakse. Meil siin maasikad 500 grammi kaupa plastikust karbikestesse pakendatud ja üsna kallid, 20 kilo kaupa ikka ei osta.

Käisime ka maanteemuuseumis ja külas, aga olime üsna kodused.

Mina tegin endale ka ühe päris-Tartu-päeva. Olen juba tükk aega mõelnud, et tahaks lihtsalt üksi mööda Tartut konnata ja teha näo, nagu see oleks ikka veel minu linn.
Nüüd oli vaja Supilinnas tuttava juures käia ja kuna mees pidi kesklinnas olema, siis jätsime auto kesklinna ja läksin jalgsi supikasse. Nii nagu vanasti. Raekoja tagant läbi, ülikooli eest läbi, Kloostri tänavast alla, Herne poest pudel limpsi kaasa ja mööda Herne tänavat tahapoole. Meie endisest kodust mööda.

Tunne oli imelik. Kõik oleks nagu nii, nagu vanasti, aga mitte miski pole nii, nagu vanasti. Meie maja oli küll nii, nagu vanasti. Mu vanemad kolisid päris mitu aastat tagasi supikast ära maale, aga majas pole suurt midagi muutunud. Ainult mõned voodrilauad välja vahetatud. Üks kolimise põhjustest tookord oli, et maja vajas remonti ja neil ei olnud selleks raha. Reaalsus on aga see, et iga korteriomanik on oma korteri korda teinud, aga maja ümber laguneb. Hädasti oleks vaja soojustada, uued korstnajalad, kelder ja vundament korda, aga seda pole tehtud. Nii et selles mõttes mul ei ole kahju, et vanemad ära kolisid. Ühel hetkel hakkab see maja suuri summasid nõudma. Eriti, kui remondiga veel mõned aastad venitatakse.

Mul on ses mõttes hea meel, et ma enam Eestis ei ela. Sest kui ma elaks, siis tahaks elada Tartus ja kui ma Tartus elaks, siis tahaks elada supikas. Aga vaevalt ma Eestis töötades endale supikas elamist lubada saaks.

Igatahes tuleb mul Eestis käes peale alati selline imelik teise dimensiooni tunne. Nagu oleks kuskil teises maailmas ära käinud. Ja kuigi juba 12 aastat Eestist eemal, ei ole ma sellega veel ära harjunud. Võib-olla kui kord kuus Eesti vahet käiks, oleks teisiti, aga ma nii tihti ei käi.

Lastel oli tore, harjutasid kõvasti eesti keelt ja puu otsa ronimist. Saunast tiiki hüppamist ja heinapallide peal ronimist.




Tuesday, 4 July 2017

Märk integreerumisest?

Facebooki eestlaste grupis ikka aeg-ajalt leidub inimesi, kes otsivad mõnda eestlast, kes pakuks iluteenuseid või muud. Sest kohalikud ju ei oska. 
Ma ei ole sellest halast kunagi aru saanud. Mis mõttes kohalikud ei oska? Kogu Brüsseli (või Belgia?!) peale ei ole ühtegi juuksurit, kes oleks sama hea, kui Eesti juuksur?

Kas Eestis ongi nii, et lähed esimese suvalise juuksuri juurde ja ta teebki kohe kõik täiesti perfektselt, nagu sa tahad? Ma kahtlen selles. Ma käisin Eestis erinevate teenusepakkujate juures ja ikka oli nii, et üks oli hea, teine vähem hea. Lõpuks mingi aja peale pärast testimist leidsid selle ühe, kelle juurde jäid käima.

Belgiasse tulles tuli see otsimisperiood lihtsalt jälle ette võtta. Käia ühe juures, käia teise juures, vaadata hindu ja teenuse kvaliteeti...

Aga millegipärast paljud tulevad siia, käivad ühe juuksuri/küünetehniku/maniküürija juures, saavad kehva kogemuse ja teevad sellest järelduse, et belglased ei oska. Ja noh, et kui oleks nüüd ÜKS eesti tüdruk, kes seda teenust pakuks, siis läheks kohe sinna. Huvitav, kas rahvus on garantii, et töö on hea? Aga mis siis, kui see üks eestlasest teenusepakkuja kehva tööd teeb?

Ma olen oma siinelatud aja jooksul suutnud leida 2 head juuksurit, kelle püsiklient olen olnud. Hea küünetehniku ja hea vahatamissalongi. Hea perearsti, hea hambaarsti, hea günekoloogi. 

Kui paljud Belgia eestlased Eestis käivad arsti ja juuksuri juures ja ilusalongis, siis ma, lollike, teen need asjad ära enne Eestisse minekut. Juuksuris on juba käidud ja pediküüris käin ka enne ära :D

See on vist jälle üks märk sellest, et ma olen integreerunud või teel sinnapoole.

Thursday, 29 June 2017

Jess, vedas!

Venitasin eile magamaminekuga nii kaua, kui võimalik. Venitamistaktika tulemusel sai lõpuks isegi mitu pesukorvitäit puhast pesu ära sorteeritud.

Aga ei jäänud midagi üle, magama tuli lõpuks ikkagi minna.

Kartsin hirmsasti, te äkki näen öösel unes grillipidu ja hommikuks on mõni sõrm vähem või nii... läks õnneks. Kõik ihuliikmed on alles ja midagi veidrat ei juhtunud. Või vähemasti ma ei tea, et oleks juhtunud :P

Wednesday, 28 June 2017

Kool (peaeagu) läbi

Kooliaasta kestab sel aastal 1. septembrist 30. juunini. Peaaegu. 2 hommikust tipptundi veel ja võib hinge tõmmata.

Eile olid arenguvestlused ja anti tunnistus. Hinnatakse protsendisüsteemis ehk siis 100-palli süsteemis. Mulle meeldib, sest annab natuke parema pildi kui 1-2-3-4-5 süsteem. Lisaks on tunnistusel kirjas klassi keskmine. Ja antakse siis viimase veerandi ja aasta tunnistus. Kehaline kasvatus, usuõpetus ja ujumine on eraldi lehe peal. Ahjaa, ja tunnistus on iseenesest A4 paberilehed kausta vahel. Ei midagi udupeent. Lihtsalt informatiivne.

Arenguvestlusi on aasta jooksul rohkem kui üks. Vähemalt 2, kui probleeme on, siis ka rohkem.

Meil üldiselt probleeme pole. Lastel on hinded head, eriti matas ja keeles. Suuremaga on nüüd väike probleem tekkinud. Loodusõpetusest laekust ta paar korda ikka eriti jõleda kontrolltööga koju - oli õppimata. See on siis teema, millega järgmisel kooliaastal põhjalikumalt tegelema peame.

Makes sence, sest tüüp on viimasel ajal järjest lohakam ja üsna pohhuist. Tööd teeb niipalju, kui vaja, mitte kriipsugi rohkem. Eile palusin tal oma köögis laadiva hambaharja tagasi vannituppa viia. Mida ta tegi? Mhm. Viis hambaharja vannituppa ja jättis laadija kööki. Sest ma ju ütlesin, et hambahari tuleb vannituppa viia, ma ei öeldnud sõnagi laadija kohta.
#peksapeagavastuseina

Järgmisel aastal lubasin talle ka eesti keele tunde andma hakata. Grammatikaga olen siiani venitanud. Sest noh, see eeldab ka minupoolset tööd. Töölehti otsida jne. Ülikoolis sai seda kõike tehtud, aga nüüd on mul siin üks kakskeelne laps, mitte puhtalt eestikeelne laps. Nii et peab vist mõne noorema klassi ainekava ette võtma.

Või uurima, milline valik on olemas eesti keelt võõrkeelena õppivatele lastele... samas see pole ka päris 100% õige valik, aga eks tuleb midagi vahepealset genereerida.

Mingit pidulikku kooliaasta lõpetamist meil siin pole (alustamist ka mitte - 1. septembril minnakse kooli ja kogu lugu). Viimane päev on poolik koolipäev, kell 12.05 saavad lapsed koju (tavaline koolipäev kestab 15.30ni, kolmapäeviti on 12.05 lõpp).

Siis algab puhkus. Meie perel on õnn, et isa on õpetaja mis tähendab, et pole muret, mida suvel lastega teha. Üksi ei jäta siin sellises vanuses lapsi keegi. Alla 12-aastaseid üldjuhul ei jäeta üksi kojugi või lasta kodust üksi kuhugi välja. Erandeid muidugi on.

Meie lapsed lähevad mõlemad suvel ka laagrisse, Ja vahelduse (ja isa närvide säästmiseks) ka "mänguväljakule". Kuna enamik vanemaid endale 2 kuud puhkust lubada ei saa, tuleb need lapsed ju kuhugi saata. Paljud ei saa ka vanavanemate peale loota ja siis ei jäägi muud üle, kui lapsed kooli lõppedes organiseeritud mänguväljakule saata.
Need on üldjuhul linna/omavalitsuse poolt organiseeritud (aga on ka erandeid). Lastel hoiavad silma peal teismelised kasvatajad, kes niiviisi suvel taskuraha teenivad.
Lapsed saab hommikul viia ja õhtul neile järele minna. Lõunaks võib nad koju viia (kel võimalik) või siis jäävad sinna ja söövad kaasapandud võikusid.

Mul veab. Saan kogu suvepuhkuse aja rahulikke hommikuid nautida. Kui tööle minema pean, ärkan rahulikult, sätin end valmis ja tõttan rongile. Ei mingit küsimust kus lapsed ja mis lapsed ja kas kõik asjad kooliks on kaasas jne.

Imelik unenägu

Nägin täna öösel und - mul oli näts suus, aga nätsul polnud enam maitset. Ärkasin ja panin nätsu öökapile. Uuesti und oodates imestasin, et kuidas ma nüüd siis nätsuga magama läksin.

Hetk hiljem tundsin, et ühte kõrvatroppi pole kõrvas. Otsisin padja alt, igalt poolt voodist. Ei leidnud.

Kuni turgatas... see näts öökapil, see näts polegi üldse näts! See oli mu kõrvatropp! (kasutan vahast/parafiinist kõrvatroppe). Mismoodi see öösel suhu sai!

Ma ei julge täna magama jäädagi. Jumal teab, misasja ma veel kõik öösel teen, kui ma juba kõrvatroppe suhu topin.

Saturday, 24 June 2017

Vot sulle säh!

Tüüpiline...

Planeerid mitu nädalat Ikea kodulehel riidekappi (Pax, seal saab ise oma jubinad valida). Poole kuu pealt avastad, et kuu lõpuni on soodukas 15%, mis tähendab, et enne kuu lõppu tuleb poes ära käia ja kapp ära tuua.

Paned ainukese vaba laupäeva enne kuu lõppu kinni (lükkad seetõttu tagasi töökaaslase küllakutse). Ja siis selgub eelmisel päeval, et mehel on selg blokeerunud ja temast pole mingit kapiostjat. Kuna riidekapp on nii suur (2,36 m kõrged kapid) ja kokku on kogu kappi üle 300 kilo, ei saa ma ka üksi seda toodud. Ühtegi tuttavat ei taha nii lühikese etteteatamisega tüüdata.

Ok. Otsustate, et kuna kapil on allahindlus, siis võib selle allahindluse eest kapi koju tuua lasta. 129 euro eest. Ongi vähem vaeva - tuleb vaid hoolitseda, et õigel päeval piisavalt parkimisruumi maja ees on.

Lähed Ikeasse kohale ja selgub, et ühte kapi osa neil pole ja ei tule ka, sest see võeti tootmisest maha! Ja kogu Belgia peale ei ole seda enam üheski teises Ikeas ka. Hollandi Ikeas pole seda isegi kodulehel enam näha.

Halleluuja!

Kuna sinna kapiossa olid planeeritud kõik minu t-särgid ja spordiriided ja sokid ja alukad ja... no ilmselgelt tundus see poes olles täitsa maailmalõpulähedase asjana.

Kodus pisut rahunedes jõudsin selleni, et mul on valida - kas väiksem kapp või siis võtan selle ühe kapiosa teist värvi. Pigem see viimane siis vist. Aga kuna me JUST tulime Ikeast, siis me sinna niipea tagasi ei lähe. Loodetavasti nad nüüd seda valget värvi kapiosa ei võta tootmisest maha enne, kui me sellele järele jõuame...